Raimo Ülavere • 13. september 1999 kell 22:00

Jah, härra viriseja

«Yes, but...» -- «Jah, aga...» on väljend, mis paneb vahel meil kõigil judinad üle selja jooksma. Seriaalist ja raamatust «Jah, härra minister» tuttav sõnapaar suudab suruhaamri järjekindlusega maasse tampida kõige edumeelsemagi idee.

Inglaste eneseirooniline riigibürokraatia kirjeldus näitab ilmekalt Kolgata teed, mida hea idee peab sageli enne teokssaamist läbima. Ent kui kõik ebatraditsioonilisi lahendusi püüdlevad ideed tulistatakse juba eos auklikeks, on üsna tõenäoline, et nii tavainimesed kui ka laskjad -- jah-aga-persoonid -- astuvad varem või hiljem ise kirjeldatud vaevalisele Kolgata teele.

Eestis on paraku võtmas võimust just selline jah-aga-hoiak, mis pikas perspektiivis garanteerib meile elukohana riigi, mida Euroopa turismibukletid soovitavad vaatama tulla kui ehedat arenguriiki.

Järgmisest aastast kavatseb võimul olev koalitsioon kehtestada ettevõtte investeeringutele 0-protsendilise tulumaksu. Jah, idee on hea, aga... aeg on vale, välisriigid näitavad näpuga, ettevõtetel niikuinii olulist kasumit ei ole, miks siis 0%, auk riigieelarves, enne tuleb käsile võtta haldusreform, töövõtja ei võida, ja tagatipuks -- maksuvabastusel on ehk lihtsalt vale nimi.

Siseminister Jüri Mõis on ette võtnud haldusreformi, alustades siseministeeriumist. Jah, haldusreform on kahtlemata vajalik, aga endiselt ei sobi aeg, kuritegevus kasvab, 4100 politseiniku asemel piisab 2500 korravalvurist -- nii ei saa, ministeeriumist koondatavad ametnikud ei kõlba kordnikuks, politsei ja terve ministeerium vajab stabiilsust, ei ole võimalik omavalitsusi vähendada, sest need on sageli valla suurimad tööandjad. Peale selle kõlbab argumendiks ka -- Mõis on ühe erakonna pakutud linnapeakandidaat.

Need on vaid mõned «jah, agad», mida olen ajakirjandusest viimastel päevadel noppinud. Ning kardan väga, et kui kõik avaldatud idee pihta lastud kuulid pareerida, leidub kusagil siiski veel üks laeng kunagi levinud Armeenia Raadio anekdootide stiilis -- «Jah, aga teil tapetakse neegreid.»

Muidugi on suure hulga kahtlejate olemasolu osaliselt põhjustatud võimukoalitsiooni juhtimisvigadest ehk teisisõnu -- avalikkust pole suudetud piisavalt informeerida valitsuse ettevõtmiste vajalikkusest. Kuid ometi tundub, et viimasedki optimistid -- ja nendeta ei liigu ühiskond edasi -- on kadunud majandussurutise kallatud külma du?iga. Alles on jäänud kõhklejate virisev mass, kes igaks juhuks ajab iga uue idee peale nina kirtsu: aga..., aga..., aga...

Kõikide nende agadega on ununemas põhiküsimus: milline on meie eesmärk? Kas tahame elada sama hästi ja miks mitte paremini kui soomlased, rootslased, iirlased või minugipoolest portugallased?

Täna küünib eestimaalase keskmine sissetulek keskmise ELi kodaniku rahakotiga võrreldes vaid napi veerandini. Põhjanaabrite, või kelle iganes endale eesmärgiks seame, elatustaseme tagaajamise eelduseks on kaks tõdemust: Eesti riigiaparaat on oma kodanike jaoks liiga suur koorem ja majandusele vajaliku kasvutempo saavutamiseks on meile eluliselt tähtis saada ohtralt välisinvesteeringuid.

Ja siit edasi minnes, kodaniku turjal lösutava riigiaparaadi koomaletõmbamiseks on hädavajalik kiire haldusreform ja välisinvestori jaoks oluline PR-argument on 0-protsendine tulumaks. Mõlemad ideed on teretulnud oma lihtsuses ja, julgen arvata, ka tulemuslikkuses. Ning seda ummikteeni viivate agadeta. Täpsemalt: parandada võib mõlema idee stiilivigu, kuid mingil juhul ei tohi nurki siludes maha lõigata ideed ennast. Eesti kui väikese riigi ainus ?anss riikidevahelises konkurentsis silma paista on leida agressiivseid ebatraditsioonilisi lahendusi.

Iga vähegi radikaalsemat ideed jah-aga-virinaga vastu võttes takerdume rägastikku, kus argumendiks muutuvadki sellised nagu «4100 politseiniku asemel ei tohi alles jääda ainult 2500». Kuid see on ju ebaoluline. Mind ei huvita, kas Eestis on 1000, 2000 või 4000 politseiametnikku. Mind huvitab, kas politsei töötab efektiivselt, kas Eestis on turvaline elada ja kas ma vähemalt 15 aasta pärast saan endale lubada keskmise taanlasega võrdseid väljaminekuid.

Hetkel kuum