Ärikeelt kasutades ? Tasuja.ee müüb õhku

Aare Kilp saab valesti aru võlgade olemusest (vt ?Avalik häbipost distsiplineerib?, ÄP 10. 11). Iga firma, kes tahab püsida turul, peab tegelema ka teenuste või kaupade krediidimüügiga. Krediidimüügi tulemusena tekivad firmal debitoorsed võlgnevused, s.o tehingust tulenev nõudeõigus kohustatud isiku vastu. Seega võtab võlausaldaja vabatahtlikult vastu otsuse, mis on alati seotud riskiga. Riski on võimalik hajutada, kasutades seadusest tulenevaid nõude tagamise abinõusid.

Ükski võlg ega laen pole ebamugav asi, vaid äritegemise möödapääsmatu protsess. Laenaja pole laenuandja ori ja meie pole ühegi panga orjad, kust me ka raha ei laena.

Kui pangad laenu ei annaks ja firmad krediidimüügiga ei tegeleks, paneksid nad oma poed kiiresti kinni, seda pole vaja põhjalikumalt argumenteerida. Endise pangaametnikuna peaks Aare Kilp teadma, et ärimeest ei hinnata mitte selle järgi, kui palju ta maksuametile võlgu on, vaid selle järgi, mis äri ta ajab ja kui palju see pangale kasu toob.

Mis puutub konkreetsete isikute taustinfosse, siis julgen ajakirjanduses avaldatud materjalide põhjal öelda, et endise pangaametniku Aare Kilbiga ma küll mingit äri ei saa ajada, sest mul jäi tema tegevusest Hoiupangas mulje kui headele äritavadele mittevastavast tegevusest.

Inkassofirmad kutsuvad omavahel kõikvõimalike nimekirjade ülespanijaid riputajateks-liputajateks. Mingit sisulise küsimuse lahendamist, s.o võlgade sissenõudmist ega tagasimaksmist ses protsessis ei toimu. Võin oma kogemustele toetudes väita, et avalikustamine annab vastupidise efekti. Võlgnik on mingis mõttes nagu püha lehm, keda peab hoidma, et ta mingil juhul piimaandmist (rahateenimist) ära ei lõpetaks, muidu ei saa võlausaldaja lihtsalt oma raha kätte.

Võlgade sissenõudmine on töö, mis seisneb kompromisside ja lahenduste otsimises. See, kui keegi ei maksa või ei suuda maksta riigimakse, ei tähenda, et ta on pätt ja kaabakas. Suur riigimaksuvõlg ei näita maksja pahatahtlikkust. Viga tuleb otsida maksustajast ehk riigi maksupoliitikast. Äriinimesele on omal nahal selgeks saanud, et liberaalse majanduspoliitikaga pole meie riigil mingit pistmist.

Kas need uue ?riputamisäriidee? kasutajad on kunagi ringi sõitnud mööda Kesk-Eesti teid ning näinud, mismoodi näeb välja üks talupidaja, kes on nafta eest võlgu ? ta on näljas ja paljas, tal on kodus mitu last, keda on vaja toita ja katta. Kui me talle enam naftat ei anna, pole tal enam millegagi kütta, ta sead surevad ja kui ta sead surevad, sureb ta ka ise varsti nälga.

Nimekirjade väljapanemisega tehakse võlausaldajale karuteene. Kuna võlgniku maksejõuetust on avalikult fokuseeritud, ei saa ta oma tavapärast majandustegevust rahulikult jätkata ning peab hakkama tegelema kõrvaliste probleemidega, mis veel rohkem tema majanduslikku olukorda halvendavad. Lõpuks tulevad need ärasolgitud tööd meie kätte ja meil tuleb olla küpsetusmeister ja sellest sepik teha.

Väide, et Tasuja.ee omanikke ähvardatakse, on kummaline. Meid küll keegi ei ähvarda, kuigi tegeleme võlgade sissenõudmisega aastaid. Ma arvan, et ähvardatakse neid, kes ei ole oma töös ausad. Mis puutub ühiskonna läbipaistvusse ja avatusse, siis olen seisukohal, et ühiskond on juba piisavalt läbipaistev info suhtes, küsimus seisneb selles, kes ja missugust infot suudab hankida.

Võlgu on võimalik sisse nõuda ainult seadusest tulenevatele meetmetele toetudes.