Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Jaapani klassikaline maalikunst Adamson-Ericu muuseumis
Kuni oktoobrikuu alguseni on Eesti publikul harukordne võimalus Adamson?Ericu muuseumis tutvuda Nipponimaa klassikaliste maalikunsti valdkondadega, mida tuntakse jaapanikeelsete nimetustega suibokuga, nihonga ja shodõ.
Jaapani kunsti ?sisse elada? aitavad kindlasti ka näitusel demonstreeritavad videod. Iidse tu?imaalitehnika üksikasju tutvustavat filmi vaadates võib hoomata, kui peent tunnetust ja iidset filosoofiat need teosed kannavad. Sellelt näituselt võib alata pikk rännak tutvumaks jaapani kultuuriga.
Suibokuga on algselt Hiina päritolu vana tu?imaali liik, mis jõudis Jaapanisse koos zen-budismiga 13.?14. sajandil. Suibokuga maal sünnib paberi, tu?i ja vee koosmõjul. On imetlusttekitav, milliseid sügavalt vaimset tähendust kandvaid teoseid suudab pintslitehnikat valdav meistrikäsi klassikalise musta tu?i tooninüanssidega valgele paberile luua.
Shodõ on iidne pintsli ja musta tu?iga kirjamärkide maalimise kunst. Kalligraafiline kompositsioon põhineb erineva joone tugevuse, pintsli liikumise kiiruse ja tu?i hele?tumeduse vahekorrast. Pintslijoon sõltub kirjastiilidest, klassikaliste tekstide sisemisest rütmist ning iga kunstniku individuaalsest lähenemisest.
Nihonga pole pelgalt reaalsuse peegeldus, vaid eelkõige nii vormi? kui värvikasutuselt sümbolistliku tähendusega. Nihonga maali on aastasadade jooksul jõudnud mõjutusi ka kaugemalt ? Hiinast, Euroopast ja tänapäeval valdavalt Ameerikast. Kuid kõik need ?uuendused? on kohandunud jaapanipärases kujutamistavas, nii materjali kui tehnika kasutuses, märgib näituse kuraator Kersti Koll.
Autor: Tiina Kolk