Andrei ?makov dirigeerib restoranis Kadriorg

See on koka igapäevaelu, aga meieni jõuab see hoopis teisel kujul: lambakarree idamaise risoto ja grillitud aedviljadega portveini-tüümianikastmes, röstitud küüslaugu- ja sellerisupp, semifredo metsapähkli-pralinee ja mustikakompotiga.

Küsin Kadrioru peakokalt Andrei ?makovilt, millal ta viimati päris õnnelik oli. ?Siis, kui käisin tütrega Türgis puhkamas. Tööd ei pidanud tegema ja saime terve nädala koos olla.? Türgis oli kaasas viieaastane Maria-Annet, kuuekuune Polina jäi ema Lenaga seekord veel koju. Aga võib-olla seda toredam oligi neil kahekesi. Pealegi sai Maria isaga koos olles teha peaaegu kõike seda, mida kodus tavaliselt ei tehta. No näiteks sõid nad seal iga päev kartulikrõpse ja jõid Coca-Colat.

Ma ei usu, et Andrei on õnnelik ainult siis, kui ta tööd tegema ei pea. Miks ta siis tööst rääkides nii innukaks muutub? Miks ta töötab kümme tundi päevas ja kuus päeva nädalas? Isegi ta naine Lena jättis oma mugava töö meediaagentuuris ja läks kah samasse restorani tööle, kus ta nüüd juba rohkem kui aasta juhatajaks on olnud. Ja veel ? miks sai just Kadrioru restoran Hõbelusika konkursil parima teeninduse auhinna?

Igapäevaelus algab Andrei tööpäeva üheksast?kümnest, kui on esimesed telefonikõned varustajatega, koju saab siis, kui restoranis külalisi enam ei ole. Ka laupäeval on ta tavaliselt tööl. Praegu on eriti kiire, lisaks igapäevatööle Kadriorus paneb ta kokku ka varsti Narva maanteel avatava uue kohviku menüüd.

?See on esimene kord, kui uus menüü sünnib täielikult minu peas,? ütleb Andrei. Varem on ta ikka otsinud eeskujusid raamatutest ja arvestanud omaniku või sõprade maitsega.

Enam ei pea ka pliidi taga kätt harjutama, menüüd saab koostada kus iganes, näiteks valgusfoori taga rohelist tuld oodates. Nii leiabki Andrei autost sedeleid, mille kriipseldusi ta alati isegi enam ei mäleta.

Aga nii vist looming sünnibki ? mitte iga visandit lõpuni arendades, vaid läbikäidut ära unustades ja uut luues.

Kokakoolist ja omaenda katsetustest ei piisa, et uuega edasi minna. Leena õde, kes elab Londonis, varustab Andreid värskeima Inglise kulinaariakirjandusega. Mõned praktilised kogemused on Andrei saanud ka Moskvas sta?eerides. Euroopa tippkokkade kööki on raske praktiseerima saada, Andrei on üritanud, aga seni pole õnnestunud. Küll on ta mitmel pool ringi reisinud, ikka eesmärgiga võimalikult paljudes kohtades söömas käia ja ideesid koguda.

Peakoka töös peab Andrei just loomingulisust kõige nauditavamaks ? võimalust ise avastada ja katsetada, uusi maitsekombinatsioone leida. Ei saa jätta küsimata tüüpküsimust ?Kelleks sa lapsepõlves saada tahtsid?? Andrei oleks tahtnud õppida rätsepaks, aga ema ei lubanud. Ema ise töötas rätsepana ja teadis, mida see tähendab. Andrei läks siis merekooli ja õppis laevamehaanikuks. Aga mehaaniku töö talle ei istunud, oli õline ja raske. Ja kui laeval vajati kedagi kööki appi, siis Andrei läks. Ja jäigi kööki. Õieti käis vahepeal Tallinnas kiiresti kokakursused läbi, et siis juba õppinud kokana laevale tagasi minna.

Vaheldumisi merel ja maal, kaubalaevadel, reisilaevadel, Charitalis, Bonaparte?is, Radissonis. Kuni kutsuti Kadrioru restorani peakokaks. Uue restorani peakokaks, kes pidi alustama eimillestki, kuid see-eest sai kõik sisse seada oma soovi kohasel.

Ajakirjaniku ja fotograafi jaoks on Andrei ja Lena kodus laual pannkoogid lisanditega: punane kalamari, hapukoor, hakitud muna, sibul, küpsetatud õunaviilud pähklitega. Vene klassika.

Aga Andrei vene kööki eriti ei armastagi, üle kõige hindab ta Itaalia köögi kergeid ja puhtaid maitseid. Kui ta räägib õppereisist mööda Toskaana restorane, on ta täis vaimustust. Aga meieni veel kahjuks hea Itaalia tooraine normaalsete hindadega ei jõua. Prociutto, mis siia jõuab, sisaldab palju rohkem rasva, kui see hea oleks, rucola saab tohutult hinda juurde, kurdab ta.

Mul on kavas järgmistes Visioonides kokalugudega jätkata. Küsin Andreilt, keda ta oma kolleegidest-kokkadest kõige kõrgemalt hindab. Kellele tahaks pakkuda võimalust oma lauas süüa?

Andrei: ?Alati, kui heast söögist räägitakse, kiidetakse Bocca, Pegasuse, Ö kokkasid. Mulle meeldib kõige rohkem Roman Za?t?edrin, restorani Ö peakokk. Ta on väga andekas, väga töökas ja me saame omavahel hästi läbi. Romanile meeldivad kalaroad. Ma kutsun ta meresoolas küpsetatud Vahemere kuldkokre sööma.?

Kõik, kes me käime restoranides söömas, teame kokkadest tegelikult päris palju, aga me ei mõtle tavaliselt sellele. Koka arusaam heast maitset, tema hoiakud ja ellusuhtumine jõuavad otse meie taldrikule. Neelame selle koos toiduga alla, seedime seda. See kas paneb meid kiruma või meeldib meile. Mõnikord teeb õnnelikuks, mõnikord ajab südame pahaks. Aga kindlasti ei ole see ainult liha ja kartul, makaron ja salat, mida me sööme. See on kellegi looming, kellegi töö ja vaev. Kellegi teise elu, millest me oma kõhtu täites tahes või tahtmata osa saame.

Järelikult on kokkadel meie elus päris oluline roll. Niisiis, kutsume kokad köögist välja.

Roman Za?t?edrin, restorani Ö peakokk: ?Teist nii optimistlikku inimest, kui Andrei, ma ei teagi. Andrei leiab igas olukorras alati midagi positiivset. On alati rõõmus ja naerab. Andrei on oma tööle väga pühendunud. Tema toidud ei ole mitte alati peened gurmeeroad, vaid ta oskab ka lihtsatest asjadest parimad maitsed välja tuua. Peale selle on Andrei väga hea inimene, ta meeldib mulle väga. On hea, et ma saan siin teda kiita, igapäevaelus ei öelda tavaliselt nii palju kiitust, kui inimene väärt oleks.

Oleme Andreiga koos võistlustel käinud. Selle aasta veebruaris oli Sankt-Peterburgis Baltic Culinary Star Cup, millest võtsid osa Venemaa, Soome, Läti, Leedu ja Eesti võistkonnad. Saime seal esikoha.?