Laoseis on võtmeküsimus

Viimased kümme aastat on Eestis rõhutud ladude, varude ja hangete oskusliku juhtimise vajalikkusele. Eesrindlikud ettevõtted asusid sellega aegsasti tegelema ning tänaseks on nad oma valdkonna edukad liidrid.

Paljud leidsid, et varude ja tarneahelate juhtimisest olulisem on keskenduda muudele valdkondadele. Eelkõige tootmisele, müügile ja turundusele. Laod, varud, ostud ja logistika liigitati toetavate kõrvaltegevuste alla ning nende arendamisse suunatud ressursid on läbi aegade olnud suhteliselt kesised.

Sellises olukorras on ka parima tahtmise juures keeruline mõista ettevõttes tegelikult toimuvat. Samas tajuvad juhid, et just laost on kujunenud nende äritegevuse tõeline pudelikael. Klienditeenindus lonkab, sest laos puuduvad sageli vajalikud tooted. Samas on puudu laopinnast, kuna olemasolevad ruumid on täidetud kaupadega, millele puudub otsene nõudlus jne.

Paraku on majanduskasvu tingimustes tempo kiire ning keerulistena näivate laoülesannete lahendamiseks pole kerge aega leida.

Nii lükataksegi ebamugavad laoprobleemid sageli määramatusse tulevikku, või minnakse lihtsama vastupanu teed, asudes olukorda ilma põhjaliku diagnostikata "ravima". Seda paljuski tänu hästi treenitud müügimeestest "doktoritele", kes teavad just selle häda vastu õiget rohtu soovitada.

Levinuimateks viisideks on uue majandustarkvara soetamine ning suurema lao ehitamine.

Vajadust uue majandustarkvara järele põhjendatakse enamasti sellega, et olemasolev tarkvara ei võimalda saada aru laos toimuvast. Suurem ladu aga mahutab loogiliselt rohkem.

Nii ongi juht olukorras, kus häda on ta piltlikult väljendades kaevu äärele ajanud. Probleemist päris täpselt aru ei saada, kuid otsustada tuleb ja seda kiiresti. Kui siis leidub ka sõbralik tarkvaramüüja, kes kõigest paariprotsendilise investeeringu eest on valmis juurutama uue imeprogrammi, tundub pakutav lahendus väljapääsuna.

Kahjuks ei lõpe lugu juurutusega siiski kuigi tihti õnnelikult. Statistiliselt jõutakse kõigest ühe juurutuse korral kümnest soovitud tulemuseni lubatud tähtajaks ja eelarve piires. Enamasti osutub esmane tarkvara juurutus puudulikuks. Seda põhjusel, et majandustarkvara on kõigest tööriist, mitte oodatud imerohi. Kui täpselt ei tea, mida programmilt tahta, siis see ka ise vajalikku anda ei oska. Tulemuseks on võimendatud arusaam laos valitsevast probleemist.

Kui varem polnud laoteema olulise tähtsusega, siis täna on see hakanud juba äritegevust ja kasvu pidurdama.

Varasematest aegadest ei meenu just kuigi palju juhtumeid, mil uutele klientidele on tulnud laopinna puudumise tõttu "ei" öelda. Sealjuures peavad Eesti ettevõtted üha sagedamini nõutult käsi laiutama mitte paarisadat ruutmeetrit vajavaile, vaid 10 000m" ja suuremate ladude vajadustega uutele klientidele.

Lisaks oleme jõudnud ka teise uue piiranguni. Tekkinud on tööjõu defitsiit. 2006. aasta alguseks oli töötuse määr Eestis alanenud vaid 2,7 protsendini tööealisest elanikkonnast.

Töötute arv vähenes aastaga 23% võrra. Väidetavalt kaotab Soome juba kolme kuu pärast igasugused piirangud Euroopa Liidust pärineva tööjõu vabale liikumisele.

Eestis on alanud konkurentidelt laotöötajate üleostmine.

Tööjõust on kujunenud defitsiitne ressurss, mille juurdevool Eestisse on karmide migratsiooniseadustega piiratud. Selle tulemusena ennustatakse laopersonali palgakulude kuni kolmekordset kasvu lähiaastail.

Öeldu taustal on selge, et kõik senised tootmise, ladude ja varude juhtimise kontseptsioonid tuleb täie tõsidusega üle vaadata ning valmistuda kiireteks muutusteks. Õiged lahendused peituvad sealjuures mitte alati suuremates ladudes.

Autor: Illimar Paul