Uinuv kaunitar

Heidi Vihma 07. aprill 2006, 00:00

Korralikul hotellil on alati ka restoran, Kolme Õe restorani nimi on Bordoo. Neist on räägitud haruharva, veel harvem kirjutatud - viietärnihotelli restoran näib magavat okasroosikeseund. Kevadisel laupäevaõhtul on restoran peaaegu tühi, peale meid on vaid kaks inimest.

Söögisaal on väike, ainult mõned lauad. Osa ruumi võtab enda alla suur ümmargune laud konjaki-õli-martsipaniväljapanekutega - ei saagi aru, kas omamoodi müügikoht või lihtsalt ruumikujunduselement. Kolme Õe kujuline martsipanmaja oli väljapanekust kõige huvitavam, konjak ja õli tundusid pigem juhuslike silmameelitajatena. Peasaalile lisaks on tagapool Inglite tuba, kuhu mahub tosinajagu privaatsust ihkavat sööjat. Restoranil on kena maalingutega lagi ja mõned õuevaatega aknad, natuke hubasust ja natuke pidulikkust. Ometi ootaks sellise nime ja ajalooga majast midagi enamat, pisut rohkem ajaloo hõngu või siis sisekujundaja loovat lähenemist.

Eelroogade hulgas oli kõige põnevam homaarijäätis safrani-kreveti risotoga. Jäätis oli tõepoolest homaarimaitsega, külm ja kreemjas, serveeringut kaunistas ülejäänud osa homaarist -

pea ja saba, soe safranirisoto andis jäätisele kena täiendust. Ilus ja maitsev sissejuhatus. Teine maitstud eelroog, tomati-sibulasupp, oli tavalisem, aga puhta ja tugeva maitsega ning mida muud lihtsalt supilt ikka tahta.

Pardipraad pakkus naudingut: mahlakas liha, tugeva maitsega magus suitsuploomikaste. Praekõrvane kartulipuder oli maitsestatud muskaatpähkliõiega, maitsestus oli hea, aga puder ise mitte - tavaline, kevadiselt igavast kartulist.

Tuunisteik polnud õnnestunud, liha oli tuim ja miski ei aidanud seda parandada, ei mee-sidrunikaste ega kalmaaritindiga värvitud pasta. Ja pisut üleküpsetatud oli tuunikala kah. Pardi kohta küsiti küll, kui küpsena ma teda oma taldrikul näha tahan, tuunikala kohta ei tahetud midagi teada.

Ettekandjal oli aega ja tahtmist meiega tegeleda. Rääkis kastmetest, näitas raamatukogutuba ja juhatas veinikeldrisse. Andis nõu, et magustoitu võiksime süüa ka veinibaaris, kui meil selleks soovi on. Nii tegimegi ja juustukook lepitas õnnetu tuunikalaohvri jälle maailmaga ära.

Sopilise veinibaari ühes nurgas olid idamaised lebatsid, keskel tavalised lauad-toolid -

ühed kostüümis pikaliviskamiseks liiga madalad, teised hubaseks veinijoomiseks liiga kandilised. Nii ei olnudki põhjust sinna pikemalt mõnulema jääda.

Okasroosikese lugu algas kurvalt, aga lõppes ju hästi - tuli prints ja äratas magava kaunitari unest üles. Olen kuulnud juttu, et ka meie Kolme Õe ja tema Bordoo prints on juba teele asunud, et magajat üles äratada. Nii et seekordne õhtusöök ei olnud ehk mitte õigesti ajastatud - midagi on teoksil, miski on muutumas. Nii restoranis kui ka veinibaaris olla plaanis ümberkorraldused. Jääb loota, et kuuleme neist peatselt.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 09:38
    Otsi:

    Ava täpsem otsing