Avatum firma, pühendunum töötaja

"Info varjamine on alati ühele poolele kasulik. Seega, kui oluline info ettevõttes kuhugi takerdub, tuleb alati esmalt analüüsida, kes sellelt täiendava eelise saab. Mida rohkem avatust, seda parem," on valuutavahetusfirma Tavidi nõukogu esimees Alar Tamming kindel.

Muidugi ei saa juht kõigest rääkida. Näiteks juhtkonna mõtisklused struktuurimuutustest ei pea kohe kõigini jõudma, sest neid ei pruugita kunagi ellu viia. Samas, olulised otsused tuleb teatavaks teha nii kiiresti kui võimalik.

"Näiteks, kedagi ei saa lahti lasta liiga vara. Kui on tehtud otsus keegi vallandada, tuleb see teatavaks teha niipea kui võimalik. Olen ise selle hetkega venitanud ja rääkimist edasi lükanud, kuid sellest on tulnud kahju nii töötajale kui ka ettevõttele," soovitab Tamming vallandamisega mitte venitada.

Ka soovitab Tamming laiemalt mõelda ning on kindel, et mida enam infot liigub, seda kiiremini maailm areneb. "Hiinlased varjasid 700 aastat paberi valmistamise saladust," toob mees näite. "Aga kui mõelda - äkki oleks paberi tootmine praeguseks hoopis kõrgemal tasemel, kui teised riigid oleksid selle oskuse varem omandanud ja seda omakorda edasi arendanud. Aga hiinlastele oli majanduslikult kasulik seda vaid endale hoida. Sama kehtib ka tänapäeval - inimesed varjavad infot, et isiklikku kasu lõigata, suutmata mõelda laiemalt ja ühiskonnale kasulikult."

"Kahjuks tundub, et Eesti riik annab avalikustamise osas halba eeskuju ja infot püütakse pigem järjest enam varjata," kahetseb Tamming. "Näiteks jooksis hiljuti ajakirjandusest läbi teade, et lõpetatud kohtuotsustele keelatakse juurdepääs. Siin tekib kohe küsimus: kellele see varjamine kasulik on?"

Ka andmekaitse seadus kipub Tammingu arvates üle piiri minema ja külvab liigset paanikat. "Selle asemel et süvendada inimestes kahtlusi, et keegi tahab pidevalt nende andmetega midagi kurja teha, võiks pigem mõelda, et äkki on nendest andmetest hoopis mulle ja teistele kasu.

Näiteks hoitakse ära kuritegusid või haigusi. Pidev kahtlustamine ja varjamine takistab arengut. Ja jälle tekib küsimus: kes selle pealt teenib?"

Reklaamiagentuuri Kontuur juht Jane Oblikas arvab, et nende väikeses 18 töötajaga firmas on suhteliselt avatud õhkkond, kuid on siiski teemasid, mis jäävad vaid tema teada.

"Näiteks arenguvestluste ja 360 kraadi tagasiside tegemise perioodil saan palju uut infot. Siis ikka vahel uuritakse, mida mõni töökaaslane rääkis või arvas. Aga muidugi ei saa ma seda teiste ees arutada, sellest tohib siiski ainult inimene ise rääkida."

Jane Oblikas on saanud ka meeskonnalt kriitikat, et mõnda asja oleks ta võinud neile juba varem rääkida. Näiteks kui ta pidi ühe töötaja vallandama, olid teised solvunud, miks nendega seda varem ei arutatud.

"Muidugi katsusin siis neile oma põhjusi ja seisukohti selgitada. Osa töötajaid mõistsid mind, mõned jäid ikkagi oma arvamuse juurde, et talitasin valesti," tunnistab Oblikas. Sellistel hetkedel lohutab ta end mõttega, et see ongi juhi töö raskem pool - ei saa kogu aeg kõigile meeldida ja peab vahel kogu ettevõtte huvi tooma ettepoole ühe inimese omast.

Samas teab Oblikas enda kogemusest, et info motiveerib.

"Olen arenenud projektijuhist ettevõtte juhiks ja mäletan, et kui minu juht rääkis ja rohkem infot jagas, siis olin tunduvalt pühendunum ja tahtsin saavutada paremat tulemust," selgitab ta.

Seetõttu püüab ta ka ise töötajatele võimalikult palju infot jagada - isegi sellist, mida nad alati kuulda ei taha.

Meie ettevõttes ei ole kirjutatud või kirjutamata reegleid, kui palju ja millist infot tohib juht jagada.

Piiri seadmine on enamasti tunnetuse küsimus ning sõltub väga juhi isiklikust suhtumisest ja hoiakutest - ühesõnaga juhi professionaalsusest. On nii avatust kui ka info kinnihoidmist ja töötajate vähest teavitamist toimuvast.

Ise olen pigem avatud juht ja püüan rääkida asjadest nii, nagu need on, lisades juurde, kui tegu on kas esialgse või pooliku infoga.

Head töötajad on alati huvi tundnud ettevõttes toimuva vastu ja ma ei ole selles viimasel ajal muutust . Samas on info küsimise julgus seotud ka juhi käitumisega. Kui töötaja pole infot kunagi saanud, ei oska ta seda tahtagi.

Mina usun avatusse ja pigem enama kui vähema info edastamisse. Kui töötaja teab, mis ettevõttes toimub, on tal võimalik asjadest aru saada, ennast suurde pilti sobitada, õigeid otsuseid vastu võtta.