Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eestlane kolib tagasi maale
Tänane Äripäev kirjutab, et eeslinnastumine käib täie hooga, rahvas kolib linnadest lähivaldadesse. Mõnele toob see rõõmu, mõnele aga muret. Nimelt kõnnib iga inimese selja taga tema nähtamatu sõber - tulumaks. Ja pole sugugi kindel, et igal pool osatakse sellega arvestada.
Iseenesest on see protsess üpriski tähelepanuväärne. Viimastel sajanditel on suund ikka maalt linna poole olnud. Juba keskajal usuti, et linnaõhk teeb vabaks. Nüüd aga pöörab Lible ajajõe tagurpidi käima, elu liigub linnatänavailt külatanumaile.
Kahtlemata on maale kolimisel paljude jaoks kaks olulist põhjust: raha ja lapsed. Esimene neist sellepärast, et majanduse pika tõusu järel saavad inimesed maalt linna tööle käimist endale lõpuks lubada. Raha neelavad nii uus eluase kui ka transport, kõike seda võimaldab aga enamasti just linnapalk; enamik maakohti ei suuda keskmise palga poolest tänini linnadega võistelda. Teine põhjus on praegune pisike rahvastikubuum. Muidugi on need kaks seotud: aina enam saavad lapsi perekonnad, kes laste kasvatamiseks suu kõrvalt säästma ei pea. Ent see tähendab ka, et nende elukohavalikut mõjutavad tervislik elukeskkond ja infrastruktuur, eriti lasteaiad ja koolid.
Tundub, et see ongi küsimus, milles linnad valdadele tihtipeale alla jäävad. Üha sagedamini ilmub artikleid, milles lasteaedade ehitajad ja omanikud kurdavad, et linnade nõuded muudavad nende elu liiga raskeks. Küll on probleeme naabritega, küll treppide ja liftidega. Ometi peaks ju olema ilmne, et kui lapsevanem tööle minnes last kuhugi hoole alla anda ei saa, kolib ta varem või hiljem kohta, kus ennast ja oma peret oodatuna tunneb.
Linnaisadel tundub olukorra mõistmisega raskusi olevat. Eesti linnad kulutavad usinasti, suurel osal neist on laenud kõrvuni nagu padakonna naeratus. Kui ettevõte otsustab laenu võtta, arvestab ta tulevaste paremate aegade, kassavoo ja kasumiga. Millele loodavad aga raehärrad, kui infrastruktuuri arendamise asemel oma aja ja raha monumentidele ning parteipoliitikale kulutavad?
Äripäeva arvates tasub linnajuhtidel oma eesmärgid üle vaadata. Poliitika peab kohanema reaalsusega, mitte vastupidi.
Infrastruktuur on mõistagi kallis. Mõnel pool püütakse uustulnukate juurdevoolu suisa pidurdada, et ennast mitte lõhki investeerida. Kuid pikas perspektiivis tasub see ennast ikkagi ära. Viie aasta jooksul on linnadest maale liikunud ligi miljard tulumaksukrooni. Kes tahab saada osa järgmisest miljardist, peab selle nimel juba praegu tegutsema.
Autor: ÄP