Nädal Annika Matsoni pilgu läbi

Ärimeeste Indrek Rahumaa ja Oliver Kruuda vägikaikavedu jälgides tuleb vägisi meelde nii vanasõnu kui ka kirjandusklassikat.

Esimese näiteks võiks olla "Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad" ja teise piltlikustamiseks ütlus Vilde "Pisuhännast" - kord Vestman all ja Piibeleht peal, kord Piibeleht peal ja Vestman all.

94 miljonit krooni makstud ettemaksu tagasisaamine koos viivistega on põhjus, miks Rahumaa Kruudale kuuluvate kasumlike firmade aktsiad arestida laskis. Selge on see, et rahahädas on praegu mõlemad mehed ja kokkuleppele nad ei jõua. Üle jääbki vaid vägikaigast vedada.

Riik saaks Estonian Airi osaluse eest sama palju, kui maksab vabadussamba ehitus. SAS ütles, et on Eesti riigi osaluse eest Estonian Airis valmis maksma kahekohalise miljoninumbri Rootsi kroonides ehk vahemikus 15-150 miljonit krooni. Vabadussamba ehitus Vabaduse väljakule läheb maksma 140 miljoni krooni ringis.

Eile tõi Äripäev avalikkuse ette 17. novembril Rootsist lennukompanii SASi bossilt Mats Janssonilt saabunud kirja peaminister Andrus Ansipile, mille too siis kohe viieks aastaks ärisaladuseks kuulutas, sest SASi kirja sisu oli rahapuuduses vaevleva Eesti riigi peaministrile ultimaatumi esitamine - SAS ütles, et paneb raha lennufirmasse vaid sel juhul, kui valitsus oma osalusest loobub.

Et Ansip sellise sisuga kirja saladuseks kuulutas, oli vale samm. Siin polnud ju miskit äri- ega julgeolekusaladust kaitsta. Huvitav, milliseid kirju on Ansip veel saladuseks kuulutanud ja kas salatsemine on üldse üht demokraatlikku riigijuhti iseloomustav joon.

Teiseks arvan ma, et Eesti riik võiks müüa Estonian Airi SASile, kuid vastu küsida osalust SASis. Selle idee on varem välja käinud ka majandusminister Juhan Parts.

Praegu on SASis osalust omavate riikide tükid järgmised: Rootsi riik 21,4%, Taani 14,3% ja Norra 14,3%. Kokku on nende kolme riigi käes 50 protsenti firmast. Tulevikus võiksid osalused jaguneda nii, et neli riiki, sh ka Eesti, omaks kokku 50 protsenti SASist.

Olen täiesti nõus aripaev.ee lugejatega, kes kirjutasid, et Eesti vajab avatud konkurentsi. Iiri odavlennufirmat Ryanairi on näiteks aastaid Tallinnast eemal hoitud ja seetõttu on piletihinnad absurdselt kõrged.

Kui Riiast saab 700 krooni eest edasi-tagasi pileti näiteks Saksamaale Frankfurti, siis Estonian Air ei paku isegi oma kampaaniate ajal ligilähedastki hinda. Ja mis on tulemuseks? Vaatamata kõrgetele hindadele läheb Estonian Air ikkagi põhja.

Saamatus on selle asja nimi ja saamatud ei peaks juhtima lennufirmat.