Rentslimiljonär pakub päevadesse veidike lohutust

Rentslimiljonär süütab praeguses trööstitus ja üha kõledamaks muutuvas maailmas tunneli lõpus valguse, ka kõige võimatum on teostatav.

Kõlab triviaalselt, aga sõnumit "kõik on võimalik, tuleb ainult selle nimel tegutseda" vajab maailm praegu rohkem kui kunagi varem. Seda film ka annab. Soojades-helgetes toonides üles võetud linateos räägib siiski tumedast ja valusast India kastiühiskonnast, kus sünniga saab kaasa päranduse, millest lahti vabalt ei saa - määratud tuleviku.

Tegemist on moodsa muinasjutuga, kuidas India megalinna Mumbai agulist pärit, hariduse ja vanemateta üles kasvanud tänavalaps Jamal võidab telesaates vastu kõigi ootusi 20 miljonit ruupiat ning võitleb end välja mustrist, mida ta juured talle on tekitanud.

Ehkki see mõjub American Dreamina ehk saada hõlptulu, selleks ise midagi tegemata või oskamata, ei ole raha või miljonimäng filmi olulisim osa. Tõsi, miljonimängu saates tuuakse osa Jamali elust ja läbielamistest publiku ette, ent raha asemel on ta seal seetõttu, et kontakteeruda oma saatuse - Latikaga.

Pealegi, tema harimatus ei anna eeldusi, et ta sinna üleüldse kvalifitseeruks. Saatesse saamist vaatajale ei näidatagi, ning võitki tuleb puusalt laskmisega. Teab ju noormees vastuseid vaid oma isiklike läbielamiste, mitte laia silmaringi või suure lugemuse tõttu ning ei tunne seetõttu kohalikke rahatähtigi. Kolme musketäri tegelastest rääkimata. Too juhuslik õnn ja poisi taust annab saate produtsentidele ainest pettusekahtlustuseks ning noormees võetakse vahi alla, et ta skeem paljastada.

Danny Boyle, kelle viimase kümnendi lavastatu paistab silma laia skaalaga õudukatest ulme ning unistuste ranna muinasjutuni, voldib Jamali eluloo ja saatuse huvitavalt ning tempokalt lahti kolmes kohas ja ajas hüpates - poisi eluloos, miljonimängusaates ning politseijaoskonnas ülekuulamisel. Tempot ja soravust aitab hoida ka operaatori pakutav kaameratöö, mis annab pildi suurriigi ühelt poolt maalilisest, ent samas õudsest agulist kui selle elanikest. Kaheksa Oscarit on teos ausalt välja teeninud.

Kui tõrvatilku otsida, siis naiivsust on kohati paljuvõitu ning Jamali sureva venna viimane sõnavõtt on imalamast imalam. Hea siiski kompenseerib selle kõik.