Kes on lammas ning kes pügaja?

Kaks tosinat äriliidrit, nende seas ka sellised mehed, nagu Marcel Vichmann, Hans H. Luik, Olari Taal jt ostsid Asebaidžaanist 260 miljoni krooni eest põrsa kotis. Nüüd pole ei põrsast ega kotti. Ostsid ei tea kellelt maad, mida polnud. Ja kui osteti ei midagi, ei saanud loomulikult olla abi ka Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese sõnaosavusest.

Suvel 2007 korraldas Gild Bankers Seaside Residence Baku OÜ väärtpaberite emissiooni, millega kaasati Eesti investoritelt 258 miljonit krooni Aserbaidžaanis Šuvalan-Mardakani piirkonnas kinnisvaraprojekti finantseerimiseks. Plaan oli ahvatlev: osta 147 hektarit maad, jagada ligi 900 krundiks ja müüa kasudega maha.

Emissiooni korraldaja Gild Bankersi partner Tõnis Haavel küttis üles investorite ootusi jutuga võimalusest teenida 50-100 protsenti tulu. Haavel rääkis ka tutvumisest aserite maa majanduse olukorraga ning kohalike väga soodsast pakkumisest. Edu Eestis kannustas meie lugupeetud ärimehi tagant - raha tuli kergelt ja viis reaalsusetaju. Rohkem vaja polnudki, et ajada Bakuu poole seilava rahalaeva purjed punni.

Nüüd, kolm aastat hiljem on Seaside Residence Baku OÜ pankrotis. Paarikümnel Eesti investoril läks siiski paremini kui Kiirel Venemaalt mõisavalitsemise luhtunud õppereisilt naastes. Meie investorite 260 miljonit aitavad elavdada tarbimist aserite või muul põneval maal. Praegusel europarlamentääril, endisel välisministril Kristiina Ojulandil tuleb ka nüüd pärida Euroopa Liitu pürgiva riigi kõrgetelt ametimeestelt, kaugel seal maal lood Eesti investeeringute kaitsega on.

Vastus on nüüd küll vist kõigile teada. Nagu seegi, et võõrsile - Armeeniasse, Aserbaidžaani, Bulgaariasse või kuhu iganes - raha viima minnes tuleb enne kõvasti kodutööd teha, olusid-kombeid uurida, enne kui lõplikke investeerimisotsuseid tegema hakatakse. Sest see, kes lubab kaugetest maadest pudrumägesid ja piimajõgesid, olgu ta või kodulähedases rahailmas kui kala vees ja muidu ka lugupeetud inimene, ei pruugi seepärast veel tunda oriendi äritavasid.

Aserbaidžaani äri kvaliteedimärgiks pidasid projektis kaasalöönud investorid Rain Tamme ja Tõnis Haavelit. Need mehed oma n-ö kaubamärgist igatahes ilma. Aga aserite maal polnud isegi oma silm kuningas. Ja me ei saagi kõiges oriendimaad süüdistada - see oli lihtsalt hea paik, kus rahalambaid pügada. Ses loos tuleb uurijail põhjalikult selgitada sedagi, kes keda pügas.

Autor: ÄP