Ümarlaud: Maaelu päästev õlekõrs - ühistegevus

Ometi ei ole põllumajanduslik ühistegevus meil siiani teab mis õitsvale järjele tõusnud ning needki üksikud ühistud, kes aja jooksul jalad alla saanud, vaevlevad mitme setme probleemi kütkeis.

Et aimu saada ühistuid kammitsevatest muredest ja kuulata ära ka n-ö ametlik ehk siis riiklik seisukoht, korraldasid Äripäev ja Eesti Põllumeeste Keskliit diskussiooni, kus osalesid põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, piimatootjate koostöökogu EPIKO nõukogu esimees Märt Riisenberg, Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi esimees Kalmer Visnapuu, põllumajandusühistu KEVILI nõukogu esimees Jaak Läänemets ja TÜ Talukartul juhatuse liige Kalle Hamburg. Teemaks peaasjalikult ühistuline tegevus, selle head ja vead ning võimalused, kuidas riik saab säärasele ettevõtlusvormile kaasa aidata ning ühistuid toetada.

Eesti põllumajanduspliitikast üldiselt rääkides rõhutas minister Seeder, et meie n-ö ametlik seisukoht pole euroliidult toetusi juurde saada, vaid valitsus taotleb põllumajandus- ja maaelutoetuste taseme ühtlustamist.

"Me taotleme võrdseid konkurentsitingimusi teiste ELi riikidega võrreldes," kinnitas Seeder. "Oleme pakkunud Euroopa Komisjonile ja liikmesriikidele arutelu aluseks järgmisel eelarveperioodil need muudatused teha."

Seeder toob näiteks Soome, kus otsetoetusi makstakse keskmiselt 14 000 krooni hektari kohta, Eestis aga vaid paar tuhat krooni hektari kohta - vahe on umbes seitsmekordne. Tema sõnul on Eesti pakkunud välja, et perioodil 2013-2020 saaksid need toetused nii siin kui ka sealpool Soome lahte enam-vähem võrdseteks.

"See tähendab tegelikult, et Eesti põllumees võidab aastas mitu miljardit krooni, aga meie eesmärk ei ole lihtsalt meie põllumehele raha juurdesaamine, vaid võrdsete konkurentsitingimusteni jõudmine," selgitas ta.

Märt Riisenberg: "Ühistulise tegevuse suhteline nõrkus pärineb erastamise ajast, kui ühistutele anti väga vähe maid ja varasid tagasi. Vara ümberjagamine oli küll paratamatus, ent see jagamine on löönud ühiskonda sügavad haavad.

Ma ei usu, et eestlane teistest rahvustest kuidagi bioloogiliselt erineks, et see ühist tegevust välistaks, sest analoogsed probleemid on ka teistel. Soomega on mõnevõrra kohatu meid võrrelda, sest seal on siiski hoopis teistsugune olukord, seal pole revolutsioonilisi muudatusi aastakümneid olnud. Aga kahtlemata mõjutab meie ühistuid lähiajalugu - näiteks kolhoosikord.

Siiski usun, et põllumajanduses on ühistegevus möödapääsmatu, sest hajutatud ja killustatud tootmisega kaugele ei jõua. Ja rõhutan ka asjaolu, et põllumees tahab olla tööstusele vääriline partner. Ja riigi tugi selles protsessis on oluline, kas või üldiste hoiakute kujundamises, hoiu-laenuühistute kohta käivate õigusaktide loomises, ühistulise investeeringumeetme väljatöötamises jmt."

Kalmer Visnapuu: "Ühinen, ka veisekasvatajatele on ühistuline tegevus hädavajalik. Kogu meie toodangu turustamine ja tootearendus on rajatud ühistegevusele. Paraku on juhtunud nii, et üks MTÜ, mis me oleme, peab tegelema kõigi seda põllumajandusliku tootmise haru puudutavate probleemidega - alates tootmisest lõpetades turustamisega.

Ma usun, et lähiajal siiski tekivad tugevad tootjate ühistud, mis hakkavad tegelema tootearendusega ning MTÜ-le jääb selle põhifunktsioon, mis on liikmete esindamine ning seltsielu korraldamine.

Kas riik peaks toetama ühistegevust? Teatavasti ostab riik väga palju teenuseid sisse, alates koolitusest, infolevist, lõpetades kas või sõdurite toitmisega. Oleks ju täiesti aktsepteeritav, et osa nendest teenustest tellitakse ühistulistest ettevõtetest. Tõsi, ühistud ei ole praegu ehk veel valmis neid teenuseid sellisel tasemel pakkuma, et riik meilt neid telliks. Aga see võiks olla riiklik poliitika, et riigil oleks võimalik osa sisendeid hangete kaudu ühistutelt osta.

Igatahes me teeme kõik, et Eesti siseturg oleks kodumaa tootjate kontrolli all."

Jaak Läänemets: "Põllumajandusühistu KEVILI koondab ennekõike teravilja, rapsi jt põllukultuuride, mis ei ole rohusöödad, kasvatajaid. Oleme ühistuna toimetanud viis ja pool aastat. Ühistu eesmärk on liikmetele sisendkaupade hankimine ja toodangu ühise müügi korraldamine. Esimese viljaekspordi tegime 2007. aastal Lätti, 2008. aasta kevadel täitsime esimese ekspordilaeva.

Samas peab tunnistama, et meie liikmed ei realiseeri ühistu kaudu just väga aktiivselt oma kaupa. Selleks, et ühistu majapidamine oleks jõuline ja areneks normaalselt, tuleb liikmeskond saada aktiivseks ja lojaalseks. Tuleb tegelda ühistu sisemise kasvatustööga, seda heas mõttes, et tekiks usaldus ja koostöövalmidus."

Kalmer Visnapuu: "Ühistegevuse tugevus seisnebki selles, et oleme oma nelja tegevusaasta jooksul suutnud tagada ühtlase loomade voo lihakombinaatidesse. Praegu on see 40 looma nädalas ning see poleks kuidagi saavutatav ühistegevuseta. Meie ostupartner on Rakvere lihakombinaat, müüme neile loomi Eesti Lihaveise kaubamärgi all, asi toimib ning selline tootesari on meie poodides müügil."

Jaak Läänemets: "Teraviljast on saanud börsikaup, see on sisuliselt sama nagu nafta. Vilja hind kõigub üles-alla ja selle suure hinnakõikumise tingimustes oleme me päris tõsistes raskustes, kas või tänavugi. Talvel ei osanud keegi arvata, et selline hinnaralli võib tulla. Hindadega, mis kevadel tundusid atraktiivsed, oleme teinud lepingud ette. Praegu saaksime parema hinna, aga lepingud on ees. Ja sellepärast lähevadki paljud tootjad neist lepingutest mööda. Reaalsus on selline, et kui söödavilja n-ö otse müüa, on hinnaks umbes 2,5 krooni kilo, ühistu kaudu müües on see aga kaks krooni kilo. Põllumees aga peaks enda jaoks põhjaliku analüüsi tegema ja mitte lähtuma põhimõttest, et iga päev on vaja võita."

Märt Riisenberg: "Piima väiketootjal, kes kuulub ühistusse ja on võimeline müüma päevas näiteks ühe tonni piima, on kindlasti vähem probleeme selle müügiga kui sellisel tootjal, kes ühistusse ei kuulu. Tööstus on praegu ju suures piimanäljas, neil on valida, kas nad soovivad selle või teise ühistu piima osta või mitte. Kui ta seda soovib, siis ostab ta ka tonni kaupa, kui mitte, siis ei osta üldse."

Helir-Valdor Seeder: "Tegelikult on terves Euroopas suundumus sellele, et piimakarjad koonduvad suurte ettevõtete kätte ja väikseid karju jääb üha vähemaks. Aga tõsi on, et selliseid suuri, kuni tuhandepealisi karju nagu Eestis on, leidub vähestes ELi riikides. Näiteks Leedus pole ajalooliselt olnud suuri karju, kuid praegu toimub ka seal piimakarja kontsentreerumine. See on paratamatus - on traditsioonilised väikesed peretalud ja on suured kaubatootjad. Nende majanduslik olemus on erinev, ärifilosoofia on erinev. Ma arvan, et välja ei sure neist kumbki. Aga kahtlemata peitub väikeste võimalus ühistegevuses."

Kalle Hamburg: "Eestis ollakse oma paarkümmend aastat teadlikud ühistegevuse vajalikkusest, ent ikkagi ei ole ühistud siiani õiget hoogu sisse saanud. Mina leian, et see on suuresti usalduse küsimus - sageli on ühistuid juhtima pääsenud ebapädevad inimesed ja seda usaldamatuse õhkkonda on nüüd raske murda. Ühistegevuses pettunud inimene ainult võimendab negatiivset signaali kolmekordselt.

Ka ühistu liikmete teadlikkuse tase jätab soovida. Olukord, kus liikmed müüvad 2/3 toodangust väljaspool ühistut konkureerivatel turgudel, on ebanormaalne ja viitab sellele, et liikmeid on vaja rohkem koolitada. Samas ma leian, et praegune nõuandesüsteem ei oma häid koolitajaid. Nõuanne peab olema eluline, mitte teoreetiline."

Märt Riisenberg: "Ka õigusruum vajab korrastamist. Näiteks praegu on nii, et konkurentsiamet tõlgendab ühistusse kuulumist ja piima ühist turustamist vaata et kartellikokkuleppena. Mis propageerimisest me saame rääkida, kui ühistusse kuulumine on justkui kuritegu."

Kalmer Visnapuu: "Ühistu üks põhilisi eesmärke on tarneahela kontrollimine, sh tootmisüksustes sõnaõiguse suurendamine. Iseenesest pole oluline, kes ühe või teise toote valmis teeb, oluline on, et tarbija teaks, kust selle toote tooraine pärit on. Eesmärk on kaubale lisaväärtuse andmine, et ostja usuks - see või too toode on kindlalt eestimaine."

Jaak Läänemets: "Teraviljakasvatajal peaks kusagil kuklas kogu aeg tiksuma mõte, et ka viljale on võimalik ja vajalik lisandväärtust anda. Tootjate ühenduste sisenemine tööstusesse on seotud väiksemate riskidega kui mistahes kommertsalustel toimival ettevõttel, kellel puudub kontroll tooraine üle. Ma arvan, et põllumeestel - kes on ju tooraine valdajad - on selles mõttes trumbid käes."

Kalle Hamburg: "Kümme aastat tagasi, kui Talukartul alustas, oli põllumajanduses mõttetu ühistegevusest kellelgi üldse midagi rääkida. Alustasime MTÜna, üritasime selle kaudu ka turustuskanaleid leida, ent ilmnes, et kas või tarnekindlust tagada on sel moel võimatu. Praeguseks on meil 7000 tonni kartuli hoiustamiseks Roosna-Allikul tootmisbaas, sorteerimise ja pakendamise liinid."

Jaak Läänemets: "KEVILI on toimetanud ilma pangalaenuta, investeeringud oleme teinud omavahendite arvel, selle raha eest, mis toodangu müügist turult laekub. Kuna meie mahud on juba sedavõrd suureks kasvanud, et me ei jõua kogu toodangut novembrikuuks, mil jooksva aasta kohustused peavad olema tasutud, ära müüa, siis käivitasime sel aastal laofinantseeringute süsteemi pankadega."

Kalle Hamburg: "Esimesed kolm aastat käisin pangas, müts näpus ja lõpuks oli see müts nii ära hõõrutud, et ei kõlvanud enam pähe pannagi. Keeruline oli tõestada, et sa pole kaamel. Kuuendal-seitsmendal aastal aga pangad juba lausa pakkusid investeeringuteks laenu. Talukartuli puhul pole ükski projekt raha puudumise tõttu ellu jäänud viimata."

Kalmer Visnapuu: "Ühistu tagatisvara on olematu ja seetõttu on ühistu summaarne krediidivõime ka pea olematu. Küll annab ühistusse kuulumine ettevõttele panga silmis eelise, sest ühistu kaudu on sel ettevõttel kindel turustuskanal. See ei ole kindlasti kaalukeel, aga väike lisaargument küll."

Märt Riisenberg: "Pank on pragmaatiline - kui organisatsiooni bilanss talle sobib, siis üldiselt ei tehta vahet, kas tegu on ühistu, äriettevõtte või mõne teise organisatsiooniga."