Väikese inimese hirmunud võidukäik

Kui umbes kahe sajandi eest tekkis Vene kirjandusse "väikene inimene", ei osanud ilmselt isegi ükski tsaaririigi, sealhulgas toonase Estlandia, selgeltnägija ennustada, et sellest saab tulevase iseseisva Eesti Vabariigi keskne ideoloogia ja etalon.

Algselt toodi "väikese inimese" kujund kirjandusse näitamaks, et romantiliste kangelaste kõrval on olemas ka tavalised, kaastunnet väärivad indiviidid. Praeguseks on eelmainitust kasvanud joondumist vääriv etalon. "Väikese inimese" väärtustest, soovidest ja eesmärkidest on saanud koguni valitsev ideoloogia. Ja seda just Eestis, kus võidukäik on olnud laiapõhjaline ja kõikehõlmav. Nii poliitika kui ka meedia fookuses on väikekodanlikud argimured. Ostetud praaktoode, ebaõiglane hind, rikkis telefon, löökaugus purunenud rehv, küttekulu ja veearve.

Kindlasti on inimeste esmavajaduste rahuldamine ainuõige ja vajalik samm. Kuid teisalt on baasvajadustele apelleerimine ja nendega manipuleerimine küsitava väärtusega.

"Väikese inimese" ideoloogiseerimine on ohuks, sest tähendab joondumist väikseima ühisnimetaja järgi ja on olnud ilmselt demokraatia üheks kõige negatiivsemaks jooneks. Seda enam, et kandvaks ühisnimetajaks on liiga tihti hirm.

See on olnud erinevates vormides populismi leviku suurimaks mootoriks. Praegu ei ole maailmas ühtegi riiki - demokraatiast diktatuurini, kus ei oleks mingil määral populismiilminguid. Eestis on trend üha kasvamas. Jääb vaid loota, et mitte üle pea.