Pillesaar: riiklike toetusteta oleks ettevõtlus tõhusam

Kuna Pillesaare juhitav AS Helmes on tänavu saanud EASilt mitmeid toetusi, palus Äripäev tal kommenteerida Ossinovski väiteid Delovõje Vedomostile antud intervjuus.

Ossinovski ütles seal järgmist: "Olen suur majanduse turgutamise vastane, eriti kui kasutatakse Ameerika või Euroopa põhimõtet. Need miljardid, mida jagab EAS, hävitavad riiki. Efektiivsed ettevõtted surevad välja, kuna abisaajad saavutavad konkurentsieelise. Efektiivsed ettevõtted ei vaja dotatsioone, aga ebaefektiivsed ei tohi neid saada. Raha suunamine majandusse on täielik jama. Parem oleks EASi käsutuses oleva raha arvel vähendada makse. Riik peab sekkuma majandusse ainult maksude poole pealt. Kui tahate, et see areneks - langetage makse, kui tahate pidurdada inflatsiooni – tõstke makse. Ongi kogu mäng."

Olen nõus, et riiklike toetuste süsteem ei saa kunagi majanduslikult efektiivne olla, abistamise asemel see pigem rikub majanduse konkurentsivõimet. On ju selge, et toetustega saab iga ettevõtja käivitada ka selliseid projekte, mida ta ilma toetuseta ei teeks, st mille tasuvus pole piisav või risk on liiga kõrge. Ja kui projekt on tasuv ka ilma toetuseta, ei ole ju riigil mõtet seda toetada. Ometi nii tehakse.

Toetuste süsteemi peamine mõte, millest mina olen aru saanud, on tõsta teatud majandusharusid pealemaksmisega paremale järjele. Võrdluseks, ka riskikapitaliäris läheb enamik paigutatud rahast kaduma, tootlus tuleb tagasi üksikutest projektidest. Riiklikud toetused on sisuliselt riikliku ja erakapitali kombinatsioon. Riik paneb raha koos erainvestoritega projektidesse lootuses, et projektidel läheb riigi toetusega paremini ning riik saab tulevikus maksudena projekti paigutatud rahast rohkem tagasi. Samas pole küll kuulnud, et keegi riigi tootlust mõõdaks.

Oma kogemusest tulenevalt julgen väita, et erakapitalile toetuv riskikapitalitööstus on võrratult efektiivsem. Näiteks kogu see pingutus, mis läheb riigitoetuse äriplaanide kirjutamisse ning nende plaanide hindamisse ja kontrollimisse, on tohutu. Eraäris ei tee keegi selliseid äriplaane, nagu riigitoetuse taotlemiseks vaja koostada on. Ning põhjalikule hindamisele vaatamata tekivad alati küsimused, miks üks toetus rahuldati ja teine tagasi lükati.

Toetuste süsteem eksisteerib, sest poliitikute huvi on reeglina võimalikult paks riik ja ümber jagada võimalikult suurt rahamassi. Suurte rahade liigutamine on teatavasti ju prestiižne ja ümberjagamist korraldavad inimesed tähtsad inimesed, kelle juurde kõik peavad minema, müts näpus.

See ei ole efektiivne süsteem, kuid ei kao kuhugi, sest liiga palju on neid, kelle huvides süsteem töötab. Kui süsteem juba sellisena loodud on, ei ole ka üksikul ettevõtjal mõtet ujuda vastuvoolu ega võimalikest toetustest loobuda. Kes loobub toetustest, seab ennast konkurentidest kehvemale positsioonile.

Mulle kuuluvad ettevõtted on ka toetusi taotlenud ja mõned ka saanud, selle eest oleme tänulikud. Kahtlemata tuleb ettevõttele toetustest majanduslikku kasu, kuid riigile ja turule tervikuna oleks kindlasti kasulikum, kui toetuste jagamise asemel korjaks riik kokku lihtsalt vähem makse. Sel juhul oleks võimalik säästa kogu toetuste administreerimisele kuluv raha, ja kindlasti oleks tegelik sääst veelgi suurem, sest inimlikke vigu tehakse igas süsteemis, ka toetuste jagamise süsteemis.

Seda kõike ei ole aga mõtet öelda, sest EL ei hakka oma mõtteviisi ja poliitikat muutma, vähemalt mitte enne, kui asjad väga halvaks lähevad. Ja seni kuni EL meile raha pakub, oleks seda rumal mitte vastu võtta. Ka Eesti riigil pole selles mõttes mõistlik vastuvoolu ujuda.