Kodu koht: koosolemise küsimus

Eesti, ütleme me sageli, on üks eriline koht. See on meie kodu koht – maa, kus on meie kodu. Paljude jaoks on see kodune koht; neile meeldib, et nende kodu on siin. Mõnele tundub, et parem oleks, kui nende kodu oleks mõnes rikkamas riigis või soojemal laiuskraadil. Aga isegi paljudele nende hulgast, kes nii ütlevad, tundub, et see asupaik siin on kodune, vaatamata suhtelisele vaesusele või põhjamaisele kliimale.

Mis selle koha, mida me Eestimaaks kutsume, koduseks teeb? Mis teeb üldse ühe geograafilise territooriumi või loodusliku ruumi paigaks, mida me kohana teadvustame? Esimene oluline põhjus peitub selles, kas meil on selle paigaga isiklik side – kas me oleme seal olnud või elanud. Eesti-suuruse pindalaga territoorium Kuul või Marsil ei ole meie jaoks mingi koht. Me võime osata sellisest paigast teoreetiliselt mõelda või fantaseerida, aga kuna sellel puudub suhe meie eluga, siis ei taju me seda kohana. See on lihtsalt pindala või territoorium.

Teine põhjus peitub tähenduste külluses või nappuses. Kas see paik tähendab meile midagi? Kas me oskame omistada sellele geograafilisele territooriumile tähendusi, mis selle kõigepealt teistest samasugustest eristaksid ning siis meie jaoks võib-olla ka eriliseks teeksid. Kui võrrelda Eesti territooriumi sama suure piirkonnaga kusagil mujal, siis on selge, et ükski teine sama suur piirkond meie jaoks tähendustest nii tiine ei ole. Nii kohalik meediaruum kui ka me ise toodame selle paigaga seotud tähendusi kogu aeg juurde. Me peame sõnasõdu selle üle, kuidas on õige seda piirkonda tähistada. Ja me tähistame osa sellele kohale omistatud tähendustest – peame pidu selle üle, mida see koht meile tähendab.

Kolmas põhjus peitub selles, mida see konkreetne koht meiega teeb. Iga asukoht hoiab inimesi ja asju mingil kindlal viisil koos. Kodu, näiteks, on koht, kus on koos meile kõige lähedasemad inimesed ja meie isiklikud asjad. Nad on seal koos nii, et need inimesed ja asjad on teineteisega argipäevaselt seotud. Kodu kui koht võimaldab seostel inimeste ja asjade vahel esile tulla, ning inimestel ja asjadel teineteisega olla. See koosolemine võib olla mugav ja tore, aga see võib olla ka tüütu, ebamugav, ning isegi piinav või vägivaldne. Sest koht toob inimesed ja asjad meile lähedale.  Lähedale – tähendab kokkupuutesse meiega. Koht loob inimeste ja asjade ringi, mis on osa meie elust. See ring on minu suurem mina – need inimesed ja asjad on osa minust, ning nende käekäik on minu käekäigu osa. Minu käsi käib just nimelt selles kohas, olgu siis hästi või halvasti. Selles mõttes on sünnikoht meie saatus: ta asetab meid just nende inimeste, asjade ja olukordade keskele, mille pinnalt meie elu lahti rullub ja enamasti ka kestab.

Järelikult on see, millised inimesed ja millised asjad meie kodukohas koos on, meie elu õnne üks kõige olulisemaid tegureid. Inimeste ja asjade lähedus meile võib tähendada nii head kui ka halba. Neid võib tajuda nii piirangu kui ka võimalusena. Nad võivad olla nii rõõmu kui ka kurbuse allikaks.

Siit võib teha järelduse, et meie elu õnn sõltubki sellest, milliste inimeste ja asjade keskele me sattunud oleme. Aga see on ainult pool tõde. Lähisuhetest teame, et üks ja seesama inimene võib olla nii meie rõõmu kui ka pahameele allikas. Sõltub sellest, kuidas me koos oleme, ning sõltub sellest, milline on minu panus meie koosolemisse. Ja sõltub sellest, mida ma oskan just selles kohas, just nende inimeste ja asjadega ette võtta. Osa inimesi on alati ümbritsevaga rahulolematud just sellepärast, et nad ei oska ühtegi situatsiooni oma kasuks keerata. Nad vajaksid õnnestumiseks ideaalset keskkonda, aga sellist ei ole isegi Kuul ega Marsil.

Asjade ja inimeste koosolemise viis ühes kohas sõltubki eelkõige sellest, kuidas inimesed ennast ise selle kohaga suhestavad. Kodu muutub armastuväärseks kohaks, kui selle liikmed teisi seal olevaid inimesi ja asju armastavad. Seda enam tahaksid nad seal siis olla. Ja vastupidi.

See, milline koht on Eesti, sõltub samadest teguritest. Ta hoiab meie läheduses teatava hulga inimesi ja asju. Ta paneb meid teineteisest sõltuma. Ta moodustab meie poliitilise, majandusliku ja kultuurilise koosolemise. Küsimus on nüüd selles, kui hästi me koos oleme. Kas meie koosolemise viis toob välja parema või halvema osa meist? Kas me tahaksime tegelikult olla kusagil mujal koos kellegi teisega või tunneme rõõmu sellest, et oleme just siin koos nende inimestega, kes siin on? Sellest sõltub, kas see on hea koht, mitte niivõrd sellest, kui palju on siin asju, milline on siinne kliima või kui jõukad me oleme.

Autor: Tõnu VIik