Krüptomajandus kauboikapitalistile

Krüptorahanduse nimekaimate projektide meeskondade ideedesse saab uskuda. Uusi tulijaid on palju. Eri kauplemiskeskkondadesse on üles antud üle 3200 eri krüptoraha (coinranking.com) ja uute loomine on lihtne. Teoreetiliselt on neid vaja toetamaks loodavaid revolutsioonilisi tooteid ja teenuseid, kuid päris maailmas pole sellist majandust veel olemas. Praegu piirnevad kasutatavad rakendused üksnes bitcoini entusiastide peetavates kohvikutes tassi tee ostmise või internetimängus virtuaalsete kasside kasvatamisega.

Enne projektide sisuliste lubaduste realiseerumist on investorite rõõmuks ainult ööpäev läbi avatud netikasiino. Vaid umbes kümnendikul on mingi muu teisene rakendus peale kaubeldavuse. Olgugi et enamasti on ainsaks turule pääsemise tingimuseks kauplemiskeskkondadele maksmine, siis enamik loodavaid krüptorahasid ei jõua sinna kunagi. Tihti pole see neil ka plaanis.

Uute krüptoprojektidega käivad lahutamatult kaasas ICOd (initital coin offering, esmane tokenipakkumine). See on krüptoettevõtmiste seas populaarne raha kaasamise meetod, mille puhul müüakse investoritele värskelt väljaantavat krüptoraha.

Kuigi ICOde asemel on rahastamiseks võimalik kasutada ka harjumuspärasemaid meetodeid, siis on sellel korraldajatele mõned väga suured eelised. ICO toimub enamasti projekti algfaasis enne igasuguse toote/teenuse valmimist. Kui uus krüptoraha ei anna osalejale mingit otsustus- või omandiõigust, siis ei käsitleta krüptoraha väärtpaberina. Segadus määratlusega jätab investorid kaitseta. Juhtubki, et ICOsid korraldavad agaralt nii kiiret teenistust lootvad avantüristid kui ka siirate kavatsustega ettevõtjad (Tasa, 06.04.2018, Äripäev).

Kui krüptoprojekti korraldaja lõppeesmärk on üksnes raha ebaaus kaasamine, siis saab seda teha minimaalse vaeva, algkapitali ja tehniliste oskustega. Oma ICO korraldamiseks on vaja üksnes välja mõelda ülilennukas Elon Muski stiilis tegevusplaan, mis koosneb mõõdutundetust loetelust ägedatest tehnoloogiatest, mis on kuidagi seotud plokiahela ehk detsentraliseeritud tehinguregistriga.

Projektiplaan kirjutatakse üles turundusliku eesmärgiga seaduslikult mitte millekski kohustavasse dokumenti (white paper). Visiooni teostamiseni ei jõuta, nii et white paper'is antavad kasvuprognoosid ja välja antava uue krüptovaluuta kauplemisel kujunevad hinnaprognoosid on eranditult väga optimistlikud. Peavadki olema, sest ligimeelitatavate investorite investeerib lootuses, et krüptoraha kaubeldavaks muutumisel nähakse hinnakasvu, mida suutsid turutegijad 2017. aastal.

Üliloluline komponent on visuaalselt ligitõmbav turundus sotsiaalmeedias ja teemakohastel konverentsidel-müügikohtumistel. Kriitiliste aktivistide tähelepanu ei tohi tõmmata. Veebi jõudvad süüdistused teostamatutes kavatsustes võivad üritusele vee peale tõmmata.

ICO käigus müüakse krüptoraha, seega ei tohi unustada tehnoloogilist poolt. Vaja on kahte digitaalset lepingut (n-ö nutikas leping, smart contract). Üks krüptoraha loomiseks ja teine ICO läbiviimiseks.

Pragmaatilisemalt mõtlev kodanik mõistab, et algusest krüptoraja koodi ja ICO lepingu programmeerimine võib spetsialistide vähesuse tõttu päris kulukaks minna. Saab ka odavamalt. Õnneks on juba tekkinud populaarsed standardid, millelt snitti võtta. Kõige lihtsam otsetee uue krüptovaluuta loomiseks on veebist tokeni (nt Ethereumil põhinev ERC20 standard) koodi kopeerimine. Selle saab tekstiredaktoriga lahti ning vaja on vaid mõne lahtri väärtust muuta. Fail tuleb salvestada ja veebis õigesse kohta laadida. Näiliselt defitsiitne krüptoraha ongi loodud.

Sama parameetrite muutmise tehnikat saab kasutada ka ICOde targa lepingu jaoks. Turvalisuse tagamiseks oleks lepinguid hea auditeerida, aga ICO selle puudumise tõttu ära ei jää. Peale turunduse on kulud selles ahelas olematud. Uue krüptovaluuta hind ja kogus on väljaandja poolt vabalt valitavad, nii et julge hundi rind on rasvane. Üksnes umbes 20% projektidest proovib kaasata vähem kui 10 miljonit eurot.

Pettusi on palju, sest protsessi läbiviimine on väga lihtne ja odav. Kuna ICO sildi all toimuva kvaliteet ei ole mitte millegagi tagatud, siis omaalgatuslikult ICOsid (nt icocheck.io) hindavad ettevõtmised uurivad suisa ilmsena tunduvaid punkte. Näiteks kas on võimalik tuvastada ettevõtmist korraldavaid inimesi, kas ettevõte on päriselt kuhugi registreeritud või et kas ICOga seotud nutikad lepingud on avalikult nähtavad. Kindlasti on kasulik, kui meeskonda on kaasatud päriselt elavaid inimesi, kes peale ilusa veebiliidese ka tehnoloogilise visiooni kallal oleksid suutelised nuputama.

Investoritel ei ole peale iseenda ohutunnetuse kuskilt kaitset loota. Kuna suur osa ICOdesse jõudvast rahast kaalub suurt riski kõrge tootluse vastu, siis ühelt poolt vähendab kindlasti maaniat üldine turujahenemine. Üleilmselt kaasasid ICOd nt märtsis 24% vähem raha kui kui kuu varem.

Kuna praegu ei suudeta veel väga hästi kokku leppida, et millisesse kategooriassse konkreetne krüptoprojekt täpselt kuulub ja kuidas sellesse suhtuma peaks, siis on neid raske ka üheselt seadusatada. Olgugi, et finantsinspektsioonil on kirjeldatud üldine raamistik ICOde korraldamiseks, siis selle lollikindel kehtestamine vajab ilmselt veel natuke aega. Seni on parim kaitse oma investeeringutest ja riskidest arusaamine.

Autor: Tõnis Tasa