Äripäev • 4 juuni 2015

Tuulutame Eesti spordiäri!

Juhtkiri.  Foto: Anti Veermaa

Jalgpallimaailma raputab sajandi kõige suurem skandaal. Selle tuules võiks ka Eesti spordielus korra majja lüüa, kirjutab Äripäev tänases juhtkirjas.

On neid, kes nimetavad 27. maid, mil Šveitsi politsei vahistas Zürichi luksushotellis korruptsioonikahtlusega mitu rahvusvahelise jalgpalliliidu FIFA tippametnikku, mustaks päevaks. Äripäeva arvates võiks see päev minna ajalukku hoopis helgena, sest algatas puhastuse, mida on aastakümneid oodatud.

Peame vassimist, petmist, väljapressimist, mõjuvõimuga kauplemist, läbipaistmatust ja korruptsiooni üdini valeks, sest need rikuvad spordi kõige olulisemat – ausa mängu põhimõtet. Seepärast on Ameerika Ühendriikide justiitsministeeriumi töö paljastada FIFA tippametnike rahapesu, väljapressimine, maksudest kõrvalehoidmine ja altkäemaksu võtmine igati tänuväärt.

Kiire lõppmäng

Uurimise käigus tuli välja, et Sepp Blatteri lähiring on aastakümnete jooksul võtnud kümneid miljoneid eurosid altkäemaksu. Enamgi, õhus on kahtlus, et otsused korraldada 2018. aasta MM Venemaal ja 2022. aasta MM Kataris sündisid ebaausalt. Paratamatult langeb vari ka Blatterile, kuigi talle pole ametlikku süüdistust esitatud. Ning kuigi vaatamata puhkenud skandaalile valiti 17 aastat FIFAt juhtinud Sepp Blatter ametisse tagasi, otsustas ta üha kasvava skandaali survel teisipäeval tagasi astuda.

Selles valguses on piinlik, et ka Eesti toetushääl läks Blatterile. Tõsi, Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak on teist meelt ning peab Blatterit Eestile kasulikuks. Samas on kummastav lugeda, et Eesti Jalgpalliliidu president Aivar Pohlak on ühte meelt Venemaa president Vladimir Putiniga. Mõlemad peavad FIFA tippametnike vahistamisi sekkumiseks organisatsiooni presidendivalimistesse ehk võimuvõitlusesse.

Enamgi, Eesti jalgpalli isaks peetav Pohlak peab Blatterit koguni rahu garandiks, kuna seni, kuni jalgpalli MM toimub Venemaal, ei alga sõda. Selline kokkulepe meenutab vägisi Molotov-Ribbentropi pakti, mille sõlmimist nõukogude võim põhjendas just eesmärgiga säilitada rahu. Vastupidiselt Pohlaku väidetule on väikeriigi ja -rahvana eestlastel raske selliseid sobinguid mõista.

Vankumatult ametis

Pohlak ise on silma paistnud sellega, et on läbi aastate hoidnud oma äritegevust läbipaistmatuna ning peitnud seda erinevate ­mittetulundusühingute abil. Muuhulgas on ta kasutanud läbipaistmatuid skeeme jalgpallurite palkade maksmiseks. Nendest tuntuim viis selleni, et Eesti legendaarseim koondislane Raio Piiroja sattus Norras uurimise alla ning pidi suure summa maksmata makse tagantjärgi tasuma. Seejuures kogu skeemi vahendajaks oli just Pohlaku firma.

Ootamatult sobitub vankumatute juhtide ritta ka Eesti Olümpiakomitee president Neinar Seli, kes on kahes kohtuastmes ­süüdi mõistetud toimingupiirangu rikkumises, ent ometi jätkab kõikumatult spordijuhina. Naljaninad on sotsiaalmeedias juba irooniaga märkinud, et Eesti Olümpiakomitee presidendi tegemisi võiks uurida Föderaalne Juurdlusbüroo (FBI), kuid kahtlevad, kas sellestki oleks tolku.

Aprillis Postimehes ilmunud artiklis „Olen süüdi. Et armastan“ põhjendas Seli rikkumisi sellega, et tahtis spordile head. ­Seegi vabandus meenutab Pohlaku ja Blatteri põhi­mõtet, et eesmärk pühendab abinõu. Kõiki kolme ühendab seegi, et nad endal süüd ei näe ning peavad süütegusid enda vastaseks vandenõuks, mille taga on kallutatud jõud. Tegelik vandenõu sepistati ikkagi FIFAs.

Hetkel kuum