Pangad, tehke oma laenulepingud korda

Mitu kodulaene väljastavat Eesti panka jätab endale tüüplepingutes õiguse nõuda laenu tagatiseks oleva kinnisvara turuväärtuse vähenemise korral lisatagatisi või nende mittesaamisel leping erakorraliselt lõpetada. Kuigi juba seitse aastat ei ole neil selleks sisulist õigust.

Äripäev leiab, et lepingutes tuleb täpne olla ning kui seadus inimese kodu väärtuse vähenedes lisatagatisi nõuda ei võimalda, siis ei tohiks seda ka kodu soetamiseks antud laenu lepingusse kirjutada, olgu ülejäänud laenude tüüptingimused millised tahes.

Pankade tüüplepingus olev punkt täiendavate tagatiste kohta tundub ilmselt paljudele praegustele kodulaenu võtjatele ebaoluline. Kinnisvara väärtus ju ometi ei vähene, vaid järjest kasvab. Nagu ka sissetulekud ja majandus tervikuna. Korter või maja, mille sa aasta tagasi ostsid, maksab praegu juba pisut rohkem ja veel aasta pärast seda enam. Kuni järgmise majanduskriisini. Aga kuna kodulaenud sõlmitakse tihti aastakümneteks, võib neid kriise enne laenulepingu lõppu ette tulla isegi mitu.

Majanduse tsüklilisust oleme saanud ka taasiseseisvunud Eestis mõned korrad kogeda, kuid kuna viimasest korrast on juba kümmekond aastat möödas, tasub pankade toonast käitumist meenutada. Kriisi halvematel päevadel müüsid suuremad pangad iga päev mõne laenu tagatiseks olnud kodu. Sellest ajast pärinebki muudatus asjaõigusseaduses, mis ei võimalda pankadel nõuda täiendavat tagatist ega võla osalist tasumist, kui inimese võla tagatiseks oleva kodu turuväärtus väheneb.

Tasub muidugi tähele panna, et see kaitse laieneb üksnes kinnisasjale, millel asub füüsilise isiku põhiline eluase, ning ei kehti ei kommertskinnisvara ega ka investeerimiseks soetatud elamispindade puhul. Küllap tasub just siit otsida põhjust, miks on pankade tüüplepingutes lisatagatiste punkt endiselt sees. Kui tavatarbija liiga palju majanduse tsüklilisusele ei mõtle ja riske läbi ei arvuta, siis pangad teevad seda kindlasti.

Enamikul praegustest kodulaenu võtjatest ei ole selja taga kogemust kümne aasta tagusest majanduskriisist. Sest mitu korda elu jooksul seda kodulaenu ikka võetakse. Kellel aga on, nemad mäletavad, kuidas kiire majanduskasvu ajal naerusuiselt ja paindlikult klientidega suhelnud pangad kriisi ajal äärmiselt paindumatuteks muutusid. Kui klientide ja omanike huvid teravasse vastuollu läksid, tuli kaitsta omanike huve.

Võib ju loota, et vahepeal on siinne ärikultuur paranenud ja sotsiaalne vastutustunne kasvanud, või et kodumaine kapital käitub Eesti turul hoolivamalt kui meretagune, kuid kui kriis käes, loeb lõpuks siiski see, mis lepingus kirjas. Just seepärast tuleb lepingud koostada vastutustundlikult ning pangal kui vaieldamatult tugevamal osapoolel lasub siin eraisikutega kodulaenu lepinguid sõlmides suurem vastutus.

Jah, muidugi on seadus ülem kui ükskõik milline leping. Ning jah, küllap annaks kohus vaidluse tekkimisel õiguse koduomanikule. Eeldusel, et tollel õnnestub tõendada, et laenu tagatiseks olev kinnisvara on tõepoolest tema põhiline eluase. Kuid miks peab klient tõestama, et ta ei ole kaamel? Kodulaen väljastatakse ju kodu soetamiseks, nagu nimigi ütleb. Kas poleks mõistlikum kohe algul koostada leping, kus seaduse silmis kehtetuid sätteid sees ei ole?