Kullapalavik on märk väljakutsest kapitalismile

Demokraatia ja kapitalism on peale Nõukogude Liidu lagunemist saanud üleilmsed mõõtmed, kus ühe mured puudutavad ka teisi. Kapitalism kui majandusnähtus on jõudmas enda maailmavaatelisse ummikusse, kus usaldusväärsusest jääb vajaka. Praegustele keerulistele olukordadele ei näi kiiret lahendust olevat. Tekib isegi küsimus, kas lahendus üldse on olemas.

Maailma suurimad finantssüsteemid on väga suure surve all. Mida näitab euro ja dollari vahekord? Sisuliselt mitte eriti palju, sest nii Ameerika kui ka Euroopa siplevad raskustes ning nende valuutad on juba pikka aega kaubelnud samas vahemikus. Kui aga võrrelda dollarit ja eurot eluterve Šveitsi frangiga, paistab vastu kohutav tõde – frank on kallinenud rekordkõrgusele mõlema finantssüsteemi ühisraha vastu. Vaadates USA võla ülempiiri tõstmise üle peetud vaidlust, mis lükati viimasele tähtajale, tekib küsimus: kas poliitikuid saab tänapäeva üpriski habrastes globaalsetes majandusprobleemides enam usaldada?

Selle aasta märtsis teatas Portugali valitsus, et ei vaja abipaketti. Eelmine peaminister José Sócrates väljendas veendumust, et valitsuse kokkulepe ja Lissaboni värske kasinuspakett mõjutavad finantsturgusid nii, et Kreeka või Iiri stiilis väljaupitamist pole vaja. Ometi oli Portugal sunnitud ELi ja IMFi abi vastu võtma, kui sealne valitsus lagunes. Portugali poliitikute sammud tekitasid investorites korraga usaldust, siis usaldamatust, viies võlakirjade tootlused ja Lissaboni börsi aktsiad väga kõikuvasse olukorda.

Doominoefekt laastab kogu euroala: kõigepealt langes Kreeka, siis Iirimaa ja Portugal. Nüüd on hirm tekkinud Küprose, Itaalia ja Hispaania pärast. Samuti on Euroopa keskpankurid pidanud nõu, kas kahekordistada euroala päästefond 1,5 triljoni euroni.

Ka USA ei lisa usku. Finantsturud vähemalt lootsid, et Ameerika teine rahatrükk möödunud aasta viimases kvartalis polsterdab USA majandusele korraliku vundamendi. Kuid see polnud nii – töötuse määr on ikka stabiilselt kõrge, püsides üle 9%, ja majanduse vundament on endiselt väga habras. USA majandus kasvas selle aasta II kvartalis 1,3%, mis on vähem kui prognoositud 1,9%, ning esimese kvartali korrigeeritud majanduskasv oli algse 1,9% asemel hoopis 0,4%. Samuti oli USA tööstustoodangu kasv juulis nullilähedane. Nüüd on Ameerika võlakoorem paisunud 100%­ni SKPst ja see pole teinud olukorda keeruliseks mitte ainult neile endile, vaid kogu maailmale.

Reitinguagentuurid Moody’s ja Fitch säilitasid Ameerika kõrge AAA-reitingu, kuid Moody’s on USA väljavaate negatiivseks seadnud ning Fitch on võtnud selle luubi alla. Erinevalt poliitikutest tegutsevad reitinguagentuurid sõltumatult ega esinda kellegi huve. USA päritolu agentuure on küll kritiseeritud sellepärast, et nad on hoidnud Ameerika kõrget AAA-reitingut vaatamata riigi fiskaalolukorrale, kuid näiteks möödunud nädalal kärpis Standard & Poor’s jänkide ligi 90 aastat püsinud reitingut ühe astme võrra.

Finantsturud otsivad olukorrast väljapääsu. Ohutud varad, mis tundusid varem turvalised – USA riigivõlakirjad, dollaripõhised varad – on tänu Ameerika fiskaalolukorrale muutunud kaheldavaks. Samuti on debatt Ameerika võlalimiidi tõstmise nimel tekitanud investorites usaldamatust riigi enda suhtes.

Sel aastal on rekordiliselt kallinenud sellised valuutad nagu Šveitsi frank, Austraalia ja Uus-Meremaa dollar. Kuid valuutade hinnad ei saa lõpmatuseni kallineda, isegi kui investorid neisse järjepidevalt liiguvad. Sellepärast ongi keskpangad sekkunud, et hoida riigi valuutakurssi konkurentsivõimelisena. Näiteks Jaapani keskpank ostis USA dollareid selleks, et viia jeeni kõrge kurss madalamaks.

Aga kullal need piirid puuduvad. Peale erainvestorite on ka riikide keskpangad hakanud kulda kokku ostma. Mida kõrgem kulla hind, seda keerulisemat globaalset olukorda see peegeldab. Šokid ning usaldamatus finantssüsteemide ja poliitilise korra vastu on kullast teinud rahvusvahelise valuuta, mida keskpangad juurde trükkida ei saa. Nii usaldavadki turud kulda rohkem kui ükskõik millist paberiga tagatud vara.