Tark julgeb rumal olla

Kevadel täituvad spordiklubid inimhordidega, kel kõigil eesmärk - rannahooajaks vormi. Sügise saabudes toimub sama rahvasteränne, sest väljas valitsev ilmataoline olukord sunnib katuse alla.

Neid masse ühendab ühelt poolt entusiasm oma tervise ja keha vastu, tihti ka napid teadmised-oskused, mis lubaksid ideaalvormi saamiseks trenni teha.

Nii saavad ja võtavad omal käel sportijad nõuandeid igast ilmakaarest - tark mees taskus on nii ajakirjandus, sõbrad, tuttavad kui ka veebiportaalid, telesaated jne. Nõu iseenesest ei ole halb. Aga selleks, et neid nõuandeid õigesti rakendada, peab inimene tundma oma keha, teadma tausta. Teadma, mil moel mingid metoodikad, treeningud ning toitumine kehale mõjuvad.

Sama kehtib paljureklaamitud pulsikella kohta. Randmel võib edvistamiseks olla kõige vingem mudel, kuid kui trennist saadud infot analüüsida ei oska, on rahapaigutus kallisse vahendisse asjatu. Tegemist siis vaid kalli aksessuaari ja mainekujundajaga.

Et treeninguga figuuri või vormi timmida, ei peagi end alati rihmaks tõmbama. Trenn võib isegi mõnus olla. Näiteks vastupidavustreeninguna kasutatav pikamaajooks madala tempo-pulsiga on väga mõnus kulgemine, mille käigus saab kaaslasega juttu rääkida, jõuab ümbrust vaadata või muusikat kuulata ning oma mõtteid mõelda. Harrastussportlasele on liikumine eelkõige hea tunde tekitaja, meenutades veidi meditatsiooni, sest laseb mõtted töölt eemale viia ning peatab muidu tormama kippuva aja.

Nii et nõu tasub treenereilt ja juhendajailt küsida. Või lugeda erialast kirjandust. See ei tähenda, et sportija on rumal. Vastupidi, julgus oma teadmatust endale tunnistada ning teadmatusest lahti saamisega tegeleda aitab tulevikus hulga hädasid vältida. Valesti või jonniga harrastatud sport aga võib hiljem paljudele liikumistele-tegemistele kriipsu peale tõmmata.