Vibuspordis võidab vaimselt tugevaim

Vibuspordist teatakse meil vähe, ent tegemist on ühe iidseima alaga. Tanel Kaasik ning vibusport kohtusid 1988. aastal, omaaegses ETKVLi spordiklubis. “Vaheaegadega olen selle alaga tegelenud peaaegu 25 aastat. Suurem paus tuli sisse aastatel 2001–2007, kui elasin Kagu-Aasias. Muude asjaolude kõrval oli seal välistemperatuur minu jaoks kaugelt liiga kõrge, et oleksin saanud ala nautida, lisaks läheb ekvaatoril suhteliselt vara pimedaks – kuskil 19 paiku, mistõttu saab õhtusel ajal kasutada vaid spetsiaalseid tehisvalgustusega platse,” rääkis Kaasik.

Vibutrenni läks kuulutuse peale. “Kuna olin noorena üsna pontsakas, siis paljude teiste alade juures ei näinud ma endal kohta. Loomulikult mängis omaette rolli iga poisi Robin ­Hoodi vaimustus, mis oli tollal iseäranis aktuaalne,” meenutas Kaasik.

Treeningule saab Kaasiku sõnul tulla iga huviline, kel vähegi tahtmist. “Tuleks lihtsalt ühendust võtta kohaliku vibuklubiga ning uurida treeningvõimaluste kohta. Klubide kontaktandmed on olemas kahe vibuliidu koduleheküljel. Mingisuguseid füüsilisi eeldusi selleks, et alaga tegeleda, ei ole,” ütles Kaasik.

Tippsportlaseks end ei pea. Kaasik peab ennast võistlussportlaseks. “Tippsportlaseks ei saa ma ennast kahjuks pidada, eelkõige tulemuste pärast maailma mastaabis. Samas teen ma trenni ikka selleks, et võistlustel käia ning iga võistlus ära võita, sõltumata sellest, kui ulmeline see eesmärk ka ei tundu,” rääkis Kaasik. Näiteks viimastel maailmameistrivõistlustel ­Türgis sai ta 124. koha.

Selle aasta eesmärk on pääseda koondisse ning esineda hästi Euroopa meistrivõistlustel Armeenias­. “Minu kui võistlussportlase jaoks on kõige raskem võistlussituatsioonis lasta täpselt nii – sama tehnikaga ja sama rahulikult –, nagu ma trennis olen teinud. Iseenesest ei ole tehnika viimase 20 aasta jooksul oluliselt muutunud, aga praegu treenin ma täpselt samasid asju, vast natukene teisel tasemel kui 20 aastat tagasi,” sõnas Kaasik. “Ehk siis teadmised on olemas, aga pole veel olnud võimekust seda alati ja igal pool ellu viia.”

Välihooajal, mis kestab aprilli teisest poolest kuni oktoobri esimese pooleni, teeb Kaasik trenni neli-viis korda nädalas ning võistlusi koguneb ligi 20. “Nende hulka kuuluvad kohalikud võistlused, mõni võistlus regioonis (põhiliselt Soome, ­Läti) ning juhul, kui olen piisavalt hea – olen täitnud koondise A- või B-normi – ning rahaline seis on rahuldav, siis ka rahvusvahelised tiitlivõistlused.”

Talvel laseb ta vibu vähem suuresti sellepärast, et talle meeldib väljas lasta rohkem kui sees. "Talve sisse mahub tavaliselt üks umbes paari kuu pikkune puhkus ning suurem osa füüsilisest ettevalmistusest,” märkis ta.

Vibulaskmisega saab tema sõnul tegeleda üsna kõrge vanuseni. “No 60aastased laskjad pole mingi haruldus ning Eesti hetke eakaim regulaarselt võistlustel osaleja on 75aastane,” lisas Kaasik, kes kohtus ka oma parima sõbraga esimest korda 25 aastat tagasi just vibutrennis.

Oluline on pihta saada. Kaasiku hinnangul on harrastussportlase jaoks keerukaim moment sõna otseses mõttes pihta saamine. “Selleks, et vibulaskmisest täit rõõmu tunda, peab pihta saama. Selleks, et pihta saada, peab mingil minimaalsel tasemel treenima, ja tihti ei jätku laskjatel kannatust, et seda künnist ületada. Pallimängu puhul piisab põnevusest, kui vastas on samal tasemel punt, vibulaskmises jääb sellest väheks,” ütles ta.

Kaasik rääkis, et vibulaskmine üldiselt võhmale ei võta, seda enam, et hästi lasta saab enamasti sellises tempos, nagu endale sobib. “Väikeseks erandiks ehk on siin aga võistlused, mis võivad kesta väikeste pausidega 6–8 tundi ning mis sisaldavad suuremas osas laskmist (ajapiiranguga), seismist ning ka noolte järele kõndimist,” selgitas ta.

Ta lisas, et võistlussport nõuab kindlasti head füüsist – meeste sportvibu väljatõmbe raskus on keskmiselt 19–21 kg ning võistluse ajal lastakse olenevalt formaadist 100–160 noolt. Laskmise ajal töötab Kaasiku sõnul sportlase ülakeha üsna aktiivselt.

“Lisades sinna veel väljas laskmise puhul ilmastikust tulenevad segajad – temperatuur, tuul, vihm –, on laskmise ajal pinge päris suur. Loomulikult on ülakeha paigalhoidmiseks ja seljatööks vajalik tugev kere keskosa ja jalad,” lisas ta.

Üldiselt ei paista vibulaskmises Kaasiku sõnul suuri ja intensiivseid liigutusi, kuid selleks, et koormuse all neid väikese amplituudiga liigutusi hästi ja kontrollitult teha, peab olema tugev.

Aeg-ajalt läheb Kaasik spetsiaalselt vihmaga trenni, et olla valmis ka puhuks, kui võistluste ajal sajab.

Vibusport jaguneb nii maailmas kui ka Eestis kahe katusorganisatsiooni alla: World Archery (Eestis Eesti Vibuliit) ning International Field Archery Association (Eestis Eesti Maastikuvibu Liit).

“Kahe peale katavad need kõik suured vibutüübid, mis laias laastus jagunevad viide gruppi: ajalooline vibu, pikk­vibu, vaistuvibu, plokkvibu ning sportvibu. Viimane on ka ainuke, mis on esindatud olümpiamängudel,” selgitas Tanel Kaasik, kes on vibuspordile andnud aastate jooksul suure osa oma hingest. Ta lisas, et viis suuremat vibutüüpi jagunevad omakorda veel väiksemateks klassideks, sõltuvalt sellest, millise tehnikaga neid lastakse – kas on lubatud kasutada amortisaatoreid, sihikuid jmt.

Eestis sai vibulaskmisele kui spordialale alus pandud 1960. aastal Pärnus, sealt levis ala Tallinna ja Tartusse.

Aastal 1961 asutati ENSV ­Vibuspordiföderatsioon, esimene omataoline NSV Liidus. Esimesed Eesti meistrivõistlused sportvibulaskmises peeti samuti Pärnus, aastal 1962.

Eesti Vibuliit on World ­Archery ajutine liige 1992. aastast ja täisliige alates 1994. aastast. Vibuliit on Eesti Olümpiakomitee liige.

Naissportlased on olnud edukamad. NSV Liidu absoluutseks meistriks on tulnud Asta Prääts-Vernik ja Mati Vaikjärv, samuti Eesti naiskond: Endla Lip­re-Vellend, Virve Holtsmeier ja Eve Suits. NSV Liidu koondises on MM- ja EM-võistlustest osa võtnud mitu eestlasest vibulaskurit: Virve Holtsmeier, Eve Suits, Endla Lipre-Vellend, Mati Vaikjärv ning Voldemar Pikson.

“Tegelikult on edukamad olnud naissportlased – nad on võitnud nii individuaal- kui ka võistkondlikke medaleid,” ­­ütles Kaasik.

Eesti vibulaskjad on olümpiamängudel esinenud koguni neljal korral: Mati Vaikjärv aastal 1972 Münchenis, Raul Kivilo aastal 1992 Barcelonas ning aastal 1996 Atlantas ning Reena Pärnat aastal 2012 Londonis.

Vibulaskmine on Tanel Kaasiku sõnul kahtlemata tehnikasport – ilma vibu, noolte ja mõningase lisavarustuseta ei saa seda harrastada. “Algaja varustus tuleb kokku vast 200–300 eurot, tihti on klubides algajate jaoks vibud olemas. Samas kui alaga edasi tegeleda, peab juba ise veidi investeerima, et saada täpselt enda jaoks sobilik varustus – vibu tüüp, vibu pikkus ja tõmberaskus, noolte tüüp, noolte pikkus ja muu vajalik lisavarustus sõltuvalt sellest, millise vibuga lastakse,” õpetas Kaasik, kelle praegune varustus maksab umbes 1600–2000 eurot. Kaasiku sõnul ei pea varustust igal aastal uuendama. “Vibu peab ilusasti 3–6 aastat vastu, nooli võib vaja olla tihedamalt uuendada. Seda vastavalt tasemele – kui väga tihti mööda lasta, siis isegi kuni igal aastal,” selgitas ta.

Vibutüübist tulenevalt on Kaasiku sõnul ka varustuse hind erinev – kõige tehnilisemad on sportvibu ja plokkvibu, ehituselt kõige lihtsam on pikkvibu.

“Erinevaid vibutüüpe ning laskmisstiile on palju, huviline peaks leidma enda jaoks just sobiva formaadi. Pole tähtis, millist vibu sa lased, peaasi, et sa ­vibu lased,” rõhutas Kaasik.

Siim Talmar, Eestis tegutseva vibude ning vibuvarustuse tootja Falco TÜ juht ning vibumeister

Vibusport on Eestis üpris ­levinud, Eestis on umbes 1500–2500 vibu, millest 85–90% on pikkvibud. Vibulaskmine on päris paljude tagaaiasport, kuid ka tõsist trenni teeb märkimisväärne hulk laskureid. Eestlased on võitnud Euroopa ja maailmameistrivõistlustel maastikuvibulaskmises hulgaliselt medaleid – vähemalt 20, mitmed neist kuldsed. Lisaks on meil ikka olnud tasemel laskureid ka sportvibu klassis.

Lasta saab igaüks. Võistlus­spordis kaasalöömiseks oleks hea omada nii korralikku füüsist kui ka tugevat närvikava, samas harrastamiseks ei ole sisuliselt mingeid piiranguid. Lasta saavad lapsed alates viiendast eluaastast ja samaväärselt ka eakad inimesed. Sobiva vibu olemasolul saab lasta tõepoolest igaüks.

Enamasti leidub läheduses ka teisi harrastajaid, nii et meie soovitus on esmalt võtta ühendust kas Falcoga või mõnega Eesti mitmest klubist – kas või selleks, et saada hüva nõu. Tähele tuleb samas panna, et klubidel on tihti erinev profiil – ühed tegelevad tehnoloogilisema vibulaskmisega, teised traditsioonilisemaga.

85–90% laskuritest kasutab pikkvibu, mida on ka kõige hõlpsam hankida ja millega kõige lihtsam alustada, seega võib öelda, et täiskasvanute vibude hinnad algavad 150 ­eurost, millele lisanduvad nooled (50–100 eurot) ja mõned tähtsamad kaitsmed (10–25 eurot). Pikkvibu täisvarustus maksab seega alates 250 eurost. Samas on enamikus klubides algajate varustus olemas ja seda saab enne proovida, kui endale soetada.

Linnas või maal? Suuremate paikade eelis on see, et linnast või selle lähedusest leiab ikka mõne klubi ja saab harrastada koos teistega. Samas on väiksemate kohtade eelis ruumi olemasolu – saab tagaaeda endale vibulaskmisvõimaluse tekitada kartmata, et mööda lastud nool naabri aias lõpetab. Seega on head küljed mõlemal asukohal. Vibulaskmine on harrastusvõimaluste poolest universaalne.

Meie põhitegevus on käsitööna pikkvibu tüüpi vibude ja lisavarustuse tootmine. Oleme selles vallas ilmselt üks ­Euroopa tuntumatest kaubamärkidest ja mujal maailmas järjest rohkem tuntust kogumas. Ametlikud edasimüüjad on meil pea 25 riigis, lisaks teenindame veel otse paljusid turge. Eksklusiivsemad püsivad edasimüüjad on meil Brasiilias, Uus-Meremaal, Lõuna-Koreas ja USAs. Euroopas ei ole enam vist riiki, kus meie vibudega ei lastaks.

3D Euroopa meistrivõistlused vibulaskmises17.–20.sepembrini toimuvad võistlused Tallinnas ­Pirital, kus 3D-formaadis lastakse nooli loomakujulistesse märklaudadesse.www.tallinn2014.eu