E-residentsuse arvudeta äriplaan

Artikkel

- Uudised
- Marge Ugezene
- 1. aprill 2016 kell 4:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
E-residentsuse arvudeta äriplaan
E-residentsuse meeskonna juht Kaspar Korjus näitab e-residentidele mõeldud digitaalset ID-kaarti.Foto: Andres Haabu
Kui tavaliselt koostatakse äriprojektile ka äriplaan, kus kirjas arvutused kuludest ja tuludest, siis e-residentsuse plaani kontuurid pole välja joonistatud.
„See on start-up'i mõtteviisi küsimus. Sa võid ju oodata, millal kõik on valmis. Teine asi on, et hakkad minema ja näitad siis, et mudel töötab,“ selgitas e-residentsuse isaks peetav majandusministeeriumi asekantsler Taavi Kotka.
Pea poolteist aastat pärast e-residentsuse sündi püüdis Äripäev kokku panna programmi kulusid ja tulusid. Kulud on aga killustunud erinevate ametiasutuste vahel sedavõrd, et neid kokku lüüa osutub ootamatult keeruliseks ning konkreetset vastust välja ei koorugi.
Teadmata on isegi see, mitu inimest on projektiga hõivatud, sest peale EASi ja majandusministeeriumi tegelevad e-residentidega ka ametnikud siseministeeriumis, kapos, SMITis ning politsei- ja piirivalveametis (PPA) ning mujal. Näiteks jäävadki vastuseta küsimused, milline summa kulub ühe e-residendi kontrollile ning kui palju inimesi ja millises ulatuses sellega tegeleb?
Keila jagu e-residente
Kindel on, et praeguseks on e-residente Eestil juba suuruselt viieteistkümnenda linna ehk Keila jagu. Kui veel veebruari alguses oli 8000 e-residenti, siis nüüd 9700. Taotlusi on e-residentidelt saabunud 128 riigist. Väljastpoolt Euroopa Liitu on enamik e-residente Venemaalt, Ameerikast Ühendriikidest ja Ukrainast. Seejuures on e-residendid Eestisse loonud 500 ettevõtet.
Projekti eelarvest saab osaliselt aimdust EASist. Nii oli e-residentsuse programmi eelarvereal mullu 325 000 eurot ja muud kulud on kaetud riigilõivuga. E-residendi digi-ID väljaandmise taotluse läbivaatamise eest laekus riigilõivu 2014. aasta detsembrist tänavu veebruarini üle 460 000 euro.
Tänavu kasvas EASi e-residentsuse eelarve 800 000 eurole, kuid ühtlasi tõsteti ka riigilõivu seniselt 50lt eurolt 100-le. Nimelt näitas PPA analüüs, et ühe dokumendi väljaandmise kulu on ligi 52 eurot, kuid sellele lisanduvad välisministeeriumi, majandusministeeriumi ja justiitsministeeriumi kulud.
Kui suured teiste asutuste kulud on, ei selgu, sest ministeeriumid neist ei räägi. Näiteks rendi- ja majandamiskulusid ei avalda siseministeerium, viidates lepingute konfidentsiaalsusele. Siiski teatas siseministeerium, et riigilõiv peab katma kõik e-residentsuse väljastamisega kaasnevad kulud. Nii võibki ainult oletada, et mullu kulus e-residentsuse programmile ligi miljon eurot ning tänavu võib summa kahekordistuda.
Tõrksus olla avatud
Eri asutustega suheldes tuli kokku puutuda kantseliidi, üldiste numbrite, tõrksuse ning kahtlustega. Näiteks uuris e-residentsuse programmile pühendunud majandusministeeriumi avalike suhete juht Rasmus Ruuda pärast küsimuste kättesaamist telefoni teel, kas Äripäeval on juba eeldus, et kulud on suuremad kui tulud, ja selgitas, et võimatu on hinnata töötajate ajakulu.
“Üks teeb üht juppi, teine teist. Keegi ei pane meil minutipõhiselt kirja, kuna midagi teeb. See on inimeste osa tööst. Nagu ajakirjanik kirjutab ühte rubriiki, mõnikord teise rubriiki. Ma olen isegi seotud, kõik ministrid on seotud, kes on selle aja jooksul siin töötanud, inimeste ring on päris lai. Eks kõik on panustanud, ma arvan,” rääkis Ruuda, olles saanud Äripäevalt küsimused: kui paljud inimesed ja mis ulatuses on ministeeriumis kaasatud ja kui palju e-residentide kontroll maksma läheb. Samuti, kas selleks on lisaraha eraldatud. “Täpse info kokkupanemine on praktiliselt võimatu. Sel juhul peaksime tegema ajatabelid minutipealt, see võtaks inimestel iga päev pool tundi aega,” lisas Ruuda.
Seevastu justiitsminister Urmas Reinsalule jäi see seisukoht arusaamatuks. „Arvan, et kulud on piisavalt hästi kalkuleeritavad,“ usub Reinsalu ja lisas, et ametiasutustes töötavate inimeste töötunde õnnestuks kokku lüüa. „Võimalik on kõike mõõta, inimene on leidlik. Arvan, et nad alahindavad oma ambitsioonitaset. Kui nad tegelevad bürokraatia vähendamisega, siis küll nad on võimelised hindama ka igasugust administratiivset tegevust. Majandusministeerium vastutab IT-arendamise eest Eestis. Selle eest makstakse neile palka.“ Justiitsministeeriumis ei ole püsivat töökoormust tekkinud, väitis Reinsalu.
Justiitsminister Urmas Reinsalu.Foto: Raul Mee, Äripäev
Selgitusi raske saada
Miks kulude-tulude teema teeb ettevaatlikuks, peitub Reinsalu arvates eestlase loomuses. „See on eestlastele iseloomulik tagasihoidlikkus. Ei peeta heaks tooniks rahanumbritest kõneleda, aga pole põhjust häbeneda, sest raha on läinud hea asja alla. Head asjad maksavadki teinekord.“
Pärast vestlust Rasmus Ruudaga saabus kõne Taavi Kotkalt, kes e-residentsuse välja mõtles. “Saan nii palju ära vastata, et majandusministeeriumi poole pealt tegelen e-residentsuse teemaga ainult mina. Mul läheb selle peale 15–17% tööajast,“ ütles Kotka, kuigi Ruuda öeldust saab ka muud välja lugeda. Teiste ministeeriumide tööaega ei osanud Kotka kommenteerida, aga üldiselt kaetakse tema sõnul välis- ja siseministeeriumi ning taustakontrollide töö riigilõivuga.
Viimaseks õlekõrreks vastuse saamisel osutub e-residentsuse projektijuht Kaspar Korjus, kellega kohtumine võtab aega. Vahepeal on ta peaminister Taavi Rõivasega Ameerikas, millest on ehk kõige rohkem silma jäänud ministri lõbus käik USA jutusaatesse „The Daily Show“.
Lõpuks leiab kohtumine Korjusega aset Ülemiste Citys e-Estonia showroom'is, kus on pisike ruum ka seitsmeliikmelisele e-residentsuse tiimile. Showroom ise on esitluskeskus, mis on suunatud eelkõige väliskülalistele, kellele tutvustatakse IT-kasutust Eestis.
Korjus nimetab koosolekuruumis maha istudes, millise välismaa väljaandega sel nädalal intervjuu ees on. Tema hinnangul on Eesti meedia projekti suhtes välismeediast kriitilisem. „Kriitiline olek ei ole halb. Välismaa meedias tuleb iga päev paar positiivset artiklit. On tore, et välismaal saadakse aru päris hästi,” ütles ta ja jätkas. “No e-residentsuse kogu point on, et see on suunatud välismaalastele – seepärast peame Eesti lõppkasutajatega vähem ühenduses olema.”
Korjuse sõnul läheb projektile raha minimaalselt. “Kuna riigilõiv põhineb kulupõhisel arvutusel ja katab tegelikud kulud, siis ainus lisakulu on tiimi tegevuskulu,“ ütles Korjus. Ta selgitas, et kui tavaliselt hakkab riik tegema mingit projekti, siis investeeritakse kümneid miljoneid eurosid kuhugi infrastruktuuridesse ja loodetakse, et kümne aasta pärast tuleb midagi tagasi. „Me lihtsalt avasime värava ilma kuludeta ja saame juba hakata tulusid lugema. See on väga märkimisväärne näide,” tõi Korjus piltliku võrdluse. Ta lisas, et selle aasta eelarve on tema juhitaval tiimil 800 000 eurot, mille alla kuuluvad näiteks arenduskulud, kommunikatsioonikulud, riskijuhtimiskulud, seadusemuudatuste kulud.
Isegi riigilõivuga jäädakse Korjuse sõnul plussi. „Otseselt on riigilõiv küll pandud selle eesmärgiga, et e-resident kataks taotluskulud. Kuid olgem ausad, ega 500 000 euro eest kulusid riigil pole, siia alles lisanduvad IT-süsteemi automatiseerimiskulud,“ sõnas Korjus.
„Majandusministeerium tegeleb näiteks ID-kaartide uuendamisega, peale e-residentsuse teevad nad seda niikuinii ka teistele residentidele, seega pole e-residentide jaoks eraldi lisakulusid. Kõik kaardiuuendused tuleb niikuinii teha. Mis puudutab pangakonto seadusemuudatust, siis on ju sealgi residendid ja kodanikud kõik sees. Seal jällegi on e-residentsus käivitamise aluseks, kuid me muudame ju seadust ka kõikidele kodanikele,“ selgitas ta.
Tulu saab ka reklaamist Eestile. “PR-agentuurid mõõdavad ja ütlevad, et üks artikkel on väärt umbes 20 000 eurot. Meil tuleb neid nädalas 2–3 tükki. Aga me ei lähe meediale ütlema, et e-residentsusest valmib 50 000 euro väärtuses artikkel. See tundub ju tobe. Aga see on otsene tulu, mida ükski kampaania pole täna saavutanud nagu meie.“
Piduriks poliitikud
Korjus toob välja ka peamise e-residentsuse piduri. Tema sõnul pidurdab avalik sektor e-residentsusprogrammi hoogu. Väga palju on räägitud, et pangakonto avamiseks peab e-resident kohale tulema ja juhatus ei tohi välismaal asuda. Praegu tehakse seadusemuudatusi, kuigi see võinuks käia tunduvalt kiiremini, ütles Korjus. “See on peamine pidur, miks Eesti ettevõtlus ei ole tänu e-residentsusele kasvama hakanud. Riik peaks olema suuteline kiiremini tegutsema,” lausus Korjus ja rõõmustas, et riigikogu moodustab e-residentsuse toetusgrupi.
Probleemiks pole Korjuse hinnangul niivõrd kiirus, vaid muret teeb, mida peetakse prioriteetseks ja mida mitte. “Tulebki analüüsida ja uurida, aga kui täna tuleks idapartner või kuskilt riigist keegi Eestit ründama, siis suudaksime arvatavasti järgmiseks päevaks seadusemuudatused sisse viia. Võib-olla rohkem on aru saadud, et e-residentsus on brändiprojekt, aga vähem, et see on ka materiaalselt kasulik projekt.”
Kui kõlab küsimus, kui tihti tunneb ta frustratsiooni, sest e-residentsust ei mõisteta, hingab Korjus esmalt pikalt välja. „Arvan, et ise mõistame seda igapäevaselt ka rohkem, kuna see on start-up. Kui poolteist aastat tagasi alustasin selle juhtimist, siis sain aru, et ei mõistagi, mida, miks ja kellele teen,” vastas Korjus. „Loome uut maailmapilti. Frustratsioon tekib sellest, et ollakse väheambitsioonikad ja on poliitilised barjäärid.”
Mait Palts, Kaubandus-tööstuskoja juht
Ideele ei saa vastu vaielda, sest see on igati mõistlik ja hea. Idee teine pool on problemaatilisem. „Peame mõtlema, millest on ettevõtjale kasu. Mida me sisuliselt vastu pakume residentidele? Mis teenused seal taga on nii era kui avaliku sektori poolt ja kas me neid arendame ka edasi piisavalt atraktiivseks, et ei ei tekiks olukorda, kus meil on küll mitukümmend tuhat e-residenti, aga nad pettuvad ühel hetkel: „Näed, sain e-residendiks, ootused olid hästi kõrged, aga seda kasutada väga palju ei saagi.“ Küll üks või teine tehniline lahendus ei tööta nii, nagu võiks. Need ei ole suurt pilti veel negatiivselt mõjutanud, aga sellegipoolest peab olema väga tähelepanelik, et ei tekiks suurel hulgal pettunuid juurde.
Anu Müürsepp, Finance Estonia juht
Tavalisele inimesele väljaspool Eestit e-residentsus tänasel kujul eriti lisaväärtust ei paku. Väärtust saab ta pakkuda lihtsama ja mugavama asjaajamisega eelkõige ettevõtjatele ja seda üldiselt nendele ettevõtjatele, kes soovivad mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopa Liidus tegutseda. Ainult Eestis tegutseda soovijaid on paraku vähe, kaugeltki mitte soovitud kümne miljoni jagu.
E-residendiks saamiseks tuleb praegu külastada Eesti saatkonda vastavas asukohariigis, misjärel saab inimene endale e-residendi ID-kaardi. Selle kaardi saamisega teenuse pakkumine paraku sisuliselt ka lõpeb. Erinevate nõuete ja regulatsioonide tõttu ei ole võimalik isegi riigi väljastatud dokumendi alusel digitaalselt pangakontot avada, et asutada soovitud ettevõte ja teha osakapitali/aktsiakapitali sissemakse. Tuleb ikkagi Eestisse pangakontorisse kohale tulla, mis kahandab selle kaardi ja teenuse atraktiivsust oluliselt.
Üheks probleemiks on ka, et hoolimata vastuvõetud elektroonilise identiteedi ja usaldusteenuste määrusest ei tunnusta kõik Euroopa Liidu liikmesriigid praktikas teiste riikide digitaalallkirju. Selleks, et projekt hakkaks elama, on kriitilise tähtsusega kohendada ka Eesti seadusandlust e-residentide vajadustele vastavaks. Ettevõtte asutamine on seejuures vaid väike osa kogu vajadusest. Sealt edasi soovivad ettevõtjad Eestis asutatud ettevõtte alt pakkuda ka teenuseid Euroopa turule. Kas see on piisavalt lihtne ja mugav, võrreldes muude riikidega Euroopas? Kahjuks mitte. Põhitöö seisab ees ja tööd on palju.
Kõik on Taavi Kotka õlul
E-residentsuse isaks peetav majandusministeeriumi asekantsler Taavi Kotka selgitas, et e-residentsuse tuumaks on start-up-mõtteviis, mis tähendab, et ideed hakatakse ellu viima ja selle käigus näidatakse, et see töötab.
Kas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis ei tegele peale teie sellega (e-residentsusega) mitte keegi?
Kui tehakse kusagil IT-investeeringuid ja selle raames tehakse midagi ka e-residentidele, siis inimesed, kes taotlusi läbi vaatavad ja rahastavad, niikuinii teeksid seda tööd, vahet ei ole, kas e-residentsus on sees või ei. Inimest, kes oleks selle jaoks spetsiaalselt tööl peale minu, ei ole.
Ja teie töötasu sealhulgas on …
Seda peate vaatama. Olen päris palju palka saav ametnik. Ausalt öeldes ei tea. Mul oli väiksem palk aasta tagasi ja siis tõsteti seda. Kuna mul see kokkulepe, kui kaua riigis olen, hakkas läbi saama. Ma ei tea, aga arvan, et saate selle kätte.
Kas saan õigesti aru, et te ei tea, kui palju kuus palka saate?
Kui oled erasektoris pensioni välja teeninud, siis ei mõtle, kui palju iga kuu laekub. Kindlasti ei tööta ma riigisektoris raha pärast. Loete kõvasti kokku kulupoolt, kas tulupoolt ka kokku loete?
Jah, ikka.
Ja arvestate sinna sisse ka, kui palju oleme CNNis ja BBCs tähelepanu saanud? Ja kui palju see rahas maksab ja nii edasi?
Kusjuures, äkki jõuame selle juurde, kui suured on PR-kulud?
Need on seal EASi raha sees. See ei ole rohkem kui EASi budget on. Mingeid PR-kulusid ei ole. Aga no ma ei tea. Teistpidi, Passwordil öeldi, et tegemist on sajandi turundusteoga. Kuidas seda rahasse arvutada? Ühe EXPO peale kulub meil mingi 4 miljonit ja Welcome to Estonia peale 3–4 miljonit eurot? Selles kontekstis on väga soodus variant.
Samas kriitika, mis on seoses e-residentsusega olnud – ei ole läbi mõeldud kõiki nüansse, kas või näiteks pangakontodest alustades.
Küsimus on selles, et ei ole ära tehtud seadusemuudatusi. See on start-up'i mõtteviisi küsimus. Sa võid ju oodata, millal kõik on valmis. Teine asi on, et hakkad minema ja näitad siis, et mudel töötab. Me oleme ära tõestanud selle, et huvi või vajadus on olemas hoolimata sellest, et toode ei ole valmis.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
Hetkel kuum