Restoranitest: Ootusi ei tasu kõrgeks kruvida

Kõigepealt hakkavad silma nunnud tahvlid südamlike sõnumitega, nagu “Naerata! Kõik on bueno!” söögisaali seinal või “Naerata! Sest kui sul on jahe, saad pleedi siit” terrassil või “Beebid on rõõmsad!” tualettruumis mähkimislaua küljes või “Parim maitseaine söögi juurde on nälg.” Seda viimast meil küll oli, aga selgus, et ikka vähe. Suvesalat ja ravioli con carne oleksid ilma nälg-maitseainetagi meeldinud, aga forelliprae jaoks jäi seda väheseks. 

Menüü on paljulubav, valida saab põhi- ja suvemenüüs pakutu vahel. On eelroad, suupisted, supid-salatid, mitmesugused pastaroad, liha ja kala.

Omade jaoks on leti juures ka päevamenüü. Omade jaoks sellepärast, et sellekohane tahvlike on paigutatud leti juurde, aga kuna teenindus käib lauast, siis pole sinna enne asja kui magustoitu valima. Ettekandja aga odava hinnaga lõunaroogadest ei räägi. Tegelikult ei räägi ta mitte millestki, ainult toob ja viib.

Menüüga tutvumiseks jäetakse meile aega, kohe väga palju. Alles siis, kui olen välja valinud veisepihvi, annab ettekandja teada, et veise juurde käiv mustsõstrakaste on otsas. Söömata jääb ka liha, sest asenduskastet pole veel välja mõeldud.

Mesine lõhe, mille ma selle asemel tellin, pole aga suurem asi: kala pole enam esimeses värskuses, köögivili vajaks hädasti maitsestamist ja paha ei teeks ka natuke kastet selle kõige kõrvale.

Suvesalat ja lihatäidisega ravioolid tomatikastmes olid aga täitsa mõnusad. Suvesalati eripäraks olid kergelt röstitud soojad peedid, pastaroal aga lopsakas kaste, milles ravioolid ringi hulpisid.

O koogid olid küll ahvatlevad, ent mitte originaallooming: kondiitritoodetega varustab neid vana hea Gustav. Gustavi kookide kohta pole põhjust ühtegi halba sõna öelda, aga kuna nad on vallutanud juba pea terve Eestimaa, jäid nad Põltsamaal minust proovimata.

O klientuur oli väga rahvusvaheline. Oli lätlasi, oli poolakaid ja kuulis ka inglise keelt. Kõige rohkem oli kahju poolakatest, kes meist jäidki oma praadi ootama – teenindus oli eriliselt aeglane. Erinevalt meist said nad toidu ootamise ajaks vähemalt joogid lauda, meile toodi kõik korraga: eelroog, pearoog ja joogid.

Ja veel oli kahju sellest, et paarisaja meetri kaugusel on Eesti parim veinivabrik, aga O ei pea ühtki selle veini pakkumisväärseks. Veini tuuakse Itaaliast, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Prantsusmaalt, aga mitte üleaedsete juurest. Hea seegi, et mahl on Põltsamaal tehtud.

Nii et täieliku kohaliku maitseelamuse saamiseks soovitan kõigepealt läbi astuda Põltsamaa lossi hoovis asuvast veinikeldrist, võtta sealsel mõnusal terrassil aperitiiviks üks klaasike Põltsamaa veini, siis süüa O-s kõht täis ja minna taas veinikeldrisse, et magusa, näiteks Põltsamaa Kuldse aastakäiguveiniga eine lõpetada. Aega läheb, aga kohaehtne elamus on garanteeritud.