Äripäev • 28. aprill 2017
Jaga lugu:

SEB: eelarvepuudujääk ei arenda Eesti majandust

SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor  Foto: Andras Kralla

Uue riigieelarve strateegia põhjal on valitsus otsustanud lasta riigieelarve järgmistel aastatel defitsiiti. Hoolimata Eesti senisest eelarvetasakaalu jäigast joonest, ei ole defitsiit põhimõtteliselt lubamatu, kuid selle ajastus on vale ja eesmärk segane, kirjutab SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor nädalakommentaaris.

Viimastel nädalatel on avalikkuses kirgi kütnud valitsuse otsus lasta järgnevatel aastatel riigieelarve defitsiiti, et rahastada selle abil suuremahulisi investeeringuid ja teha tulumaksureform. Kulude katmiseks lähevad kasutusse nii varasemate perioodide reservid kui laenuraha.

Eesti liigub vastassuunas muu Euroopaga

Rahandusministeeriumi prognooside kohaselt ulatub struktuurne eelarvedefitsiit järgnevail aastail umbes 0,5% sisemajanduse kogutoodangust ja tasakaal saavutatakse alles aastal 2021. Eesti senist ülikonservatiivset fiskaalpoliitikat arvesse võttes on tegemist tõepoolest üsna revolutsioonilise muutusega mõtteviisis. Isegi majanduskriisi kõige sügavamas punktis piirdus Eesti eelarvepuudujääk vaid 2,7% SKPst, mis lõdva fiskaalmoraaliga riikide nagu Itaalia või Prantsusmaa jaoks oleks suurepärane saavutus ka parimatel aegadel.

Võrdluseks küündis ELi keskmine defitsiit 2009. ja 2010. aastal tublisti üle 6%, mitmes riigis koguni üle 10%.

Eelarvetasakaalu kirjeldavat aegrida vaadates võib Eesti käitumise üle pead vangutada: 2010. aastal, kui töötus küündis 17%ni, olime Euroopa Liidus ainus riik, kelle eelarve oli ülejäägis. Samas võime tagantjärele tõdeda, et kuigi Eesti ei üritanud eelarvedefitsiidi abil majandustsüklit siluda, oli Eesti taastumine majanduskriisist kogu Euroopa Liidu üks jõulisemaid.

Nüüd, kus Eesti kogutoodang on saavutanud kriisieelse taseme, oleme aga liikumas defitsiidi suurendamise poole, seejuures vastupidiselt teistele liikmesriikidele. Nimelt oli eelmine aasta Euroopas rekordiline selle poolest, et 28 liikmesmaast suutsid eelarve tasakaalu või ülejääki viia lausa 13 riiki. Majanduskriisijärgsetel aastatel on see arv varem küündinud maksimaalselt neljani.

Mida ütleb eelarvedefitsiidi kohta majandusteooria?

Klassikaline majandusteooria võtab maksutulusid ületava kulutamise teemal tõrjuva positsiooni, eeldades, et vaba raha liikumine valitsuse võlakirjadesse piirab kapitali kättesaadavust erasektori jaoks ja pärsib seega investeeringuid. Eelarve miinusesse laskmise vastu räägib ka vähemalt osa Euroopa riikide puhul empiirilist tõendust leidnud Ricardo ekvivalentsi printsiip. Selle järgi saavad nutikad kodanikud aru, et riigi suuremad kulutused täna tähendavad kõrgemaid makse tulevikus, vähendades ettenägelikult oma kulutusi ja suurendades säästmist.

Tõelise tähelepanu saavutasid eelarvedefitsiit ja valitsuse kulutused majandusteoorias aga John Maynard Keynesi töödes. Kuigi Keynes nõustus teesiga, et valitsuse suuremad kulutused võivad välja tõrjuda erasektori investeeringuid, oli see tema hinnangul tõene vaid siis, kui majandus töötab täisvõimsusel. Seevastu majanduskriisi ajal ei pruugi enamik vabast kapitalist liikuda tootlikesse investeeringutesse, sest ebakindlad inimesed ei julge oma sääste riskantsena tajutavatesse ettevõtmistesse paigutada. Siin saab mängu astuda riik, kes oma laenamist ja investeeringuid suurendades raharingluse uuesti liikuma paneb.

Hilisema kriitika valguses on Keynesi lähenemist küll üle vaadatud ja uuskeinsism eelistab majanduse turgutamisel riigieelarvele keskpankade lõdvemat rahapoliitikat. Viimastel aastatel, kui intressimäärad on püsinud aga nullilähedased või isegi negatiivsed, on majanduse turgutamist eelarvepoliitika abil taas vajalikumaks peetud. Rahvusvahelised organisatsioonid nagu IMF on soovitanud seda küll ennekõike riikidele, kelle positsioon seda võimaldab.

Defitsiidi arvel rahastatavad investeeringud ei vaata tulevikku

Kahjuks tundub Eesti eelarvedefitsiidi otstarbekus kaheldav mõlema olulisema majandusteoreetilise kontseptsiooni järgi.

Kui uskuda klassikalist majandusteooriat, võiks avaliku sektori võlgnevuse suurendamine pidurdada Eesti erasektori niigi kesiseid investeeringuid. Keinsistlik lähenemine aga eeldab, et Eesti majandus peaks praegu töötama alla oma võimete. Kui SKP kasv on olnud tõepoolest kesine, ei kipu teised majandusnäitajad ressursside alakasutust kinnitama. Vähemalt statistiliselt mõõdetuna saavutas Eesti tööhõive mullu ajalooliselt kõrgeima taseme. Töötus piirdus samas 6,8%, mis jääb küll alla kriisieelsele ajale, kuid on madalam kui Eesti loomulik töötuse määr, mis on hinnanguliselt umbes 8%.

Konjunktuuriuuringute põhjal on tööstusettevõtete tootmisvõimsusest kasutusel ligi 75%. Kui viimane väljendaks justkui kasvuvõimalusi, on Eesti tööstuse jaoks tegemist siiski väga kõrge tasemega, mida nähti viimati 2007. aastal. 2018. aastaks ennustab enamik prognoosijatest 3% juurde jäävat majanduskasvu, mida on hinnatud praeguses olukorras Eesti majanduskasvu potentsiaaliks. Seetõttu tekib küsimus, millist puudujääki Eesti majanduses peaks defitsiidis eelarve korvama?

Kasvu täiendav hoogustamine kõrge hõive tingimustes tähendab, et tõenäoliselt majandust hoopis kahjustatakse. Enamik lisainvesteeringutest lähevad teedeehitusele, riiklike üürimajade rajamisele jms, mis soosib ennekõike ehitussektorit. Eksportiva tööstuse konkurentsivõime seoses kitsaste oludega tööturul pigem halveneb.

Defitsiidis eelarvega võiks nõustuda juhul, kui tehtavad investeeringud oleksid suunatud mitte lühiajalise majanduskasvu elavdamisesse, vaid tegeleksid küsimusega, kuidas tõsta Eesti pikaajalist majanduskasvu potentsiaali. Märksõnadeks võiks siin olla suuremad investeeringud teadus- ja arendustegevusse, kõrgharidusse ja eksportiva tööstuse toetusmeetmetesse, kuid kahjuks näib praeguste plaanide järgi see pool jääma napiks.

Jaga lugu:
Hetkel kuum