Investor Toomas: müün mais ja panen poe kinni?

Ajalugu kuulutab kurja

Ajakiri juhib tähelepanu, et kui investorid oleks alustanud 10 000 dollariga ja investeerinud ainult ajavahemikus november-aprill, siis viimase 64 aastaga oleks nende investeeringud kasvanud 816 984 dollarile. Oleks nad seda teinud maist oktoobrini, vaataks kontolt praegu vastu 221 dollari suurune miinus.

Teooria uskujad toovad mõõna põhjustena esile muu hulgas turgude hooajalisuse ning suvekuudesse langevad puhkuste perioodid, millega omakorda kaasnevad väiksemad kauplemiskäibed. Teised võrdlevad seda loogikat soolapuhumisega – see, et münt kulli ja kirja visates mitmel korral ühe ja sama tulemuse toob, ei tähenda kaugeltki, et järgmise viske tõenäosus sellest kuidagi muutuks.

Ka mind ei suuda varasemate aastate erinevate kuude tootluste vaatamine mais müüma veenda. Hoolimata sellest, et aeg-ajalt võib märgata mustreid, mis seda teooriat justkui toetaks, leidub ka ridamisi aastaid, mil turud on maist oktoobrini löönud rekordeid.

Seapõrna pealt ei ennusta

Kurb tõsiasi on aga see, et lõviosa portfelli iga-aastasest tootlusest teenivad pikaajalised investorid üksnes loetud päevade jooksul aastas. Mis oleks veel kurvem, kui kõlava kõnekäänu pärast või paari mineviku graafiku põhjal turgudele sisenemist või väljumist ajastama minna ja nõnda sajandi tootlus maha magada!

Kui kunagi võisidki turgudel esineda teatud sesoonsed seaduspärasused, siis võrreldes 60 aasta taguse ajaga on pilt selgelt muutunud. Turud on väga efektiivsed, keskpankade stiimuleid täis pumbatud ning seapõrna või mineviku tootluste pealt ennustuste tegemine saab kärmelt karistatud.

Praegu, tulemuste hooaja lõpusirgel olen aktsiate puhul küll väga valiv, ent siiski optimistlik: siin-seal on märgata majandustes kasvumärke, analüütikute ootused ettevõtete esimese kvartali tulemuste kohta jäid nii mõnelgi juhul liialt pessimistlikuks ning vähegi tootlusest huvitatud investori jaoks ei ole aktsiatele lihtsalt ühtki tõsiseltvõetavat alternatiivi.