Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eesti e-edul kolm nurgakivi
Swedbanki IT- ja tehnoloogiasektori juht Sulev Kraam kirjutab Eesti e-edu kolmest nurgakivist.
Eesti e-eduloost on räägitud ligi paarkümmend aastat, alates edukast Tiigrihüppest. Kui valitsus teenib e-valitsuse lahendusi tutvustades oma välismaa kolleegidelt jätkuvalt plusspunkte, siis vähemalt viimased kümmekond aastat on avaldatud arvamust, et tiiger on väsinud ning Eesti on IT-ettevõtjale pigem vaenulik koht oma kõrgete tööjõumaksude ja pideva tööjõupuudusega.
Samuti on arvatud, et ettevõte tuleks luua üldse pigem Luksemburgis või USAs, et oleks võimalus motiveerida inimesi selles osalema. Sellest hoolimata on järjest rohkem ettevõtteid ja ettevõtjaid edukad nii Eestis kui ka mujal. Kas nemad polegi kuulnud, et IT-alane ettevõtlus Eestis on raske? Kui vaadata lähemalt viimase aja edulugusid, torkavad silma mõned kõigile ettevõtmistele ühised iseloomulikud jooned.
Esiteks nutikus. Ehk vajalike ja kasumlike äride leidmine ja nende arendamine tooteks väheste kuludega. Viimasel ajal meedias esile toodud edukad IT-ettevõtted on tekkinud kõik mõnest ettevõtte vajadusest pigem mitte-IT valdkonnas. Näiteks Pipedrive kasvas välja müügikoolitusega tegelevast firmast, kus lihtsalt ei leitud sobivat tööriista müügimehe töös olevate tehingute monitoorimiseks; TransferWise tekkis vajadusest vahetada raha odavamalt; ZeroTurnaround sai alguse ettevõtte sisemisest vajadusest IT-arenduses efektiivsemalt hakkama saada.
Teiseks aga kulude hoidmine mõistlikes piires. On üsna lihtne lahendada mis tahes probleemi seda rahapakkidega loopides, paraku saavad seda endale lubada vaid vähesed ettevõtted ja tellijad. Probleemi püstitamine lähtuvalt kasinatest ressurssidest ärgitab kasutama loovust ning toob tihtipeale endaga kaasa geniaalselt nutikaid lahendusi. Siinkohal ei pea ma silmas koonerdamist ettevõtte töötajate töötasude või muude hüvedega. On palju efektiivsem ja lõbusam töötada välja spetsiifiline, paljude klientide muret lahendav programmijupp ja sõita kogu meeskonnaga nädalaks Kreetale, kui arendada ja parendada päevast päeva katkist e-teenindust.
Ning kolmandaks. Mis tuleneb mõneti kahest eelnevast, kuid vajab siiski eraldi äramärkimist – mittetegelemine äride või asjadega, mida võib teha igaüks. Ilmekaks näiteks on siin Norra börsifirma ATEA tulek Eesti IT infrastruktuurilahenduste ning riistvara müügi ja hoolduse turule ettevõtete ülevõtmiste kaudu. Võib vist üsna kindlalt väita, et arvutid on olemas juba 99% ettevõtetest ning suurt kasvu selles valdkonnas on raske ette näha.
Suurim pirukas jagatakse hoopis avalikel riigihangetel, kus on marginaalid reeglina madalad või lükkab asutus hanke kulude kokkuhoiule viidates üldse edasi. Sellisel turul jäävad ellu ainult kõige sügavamate taskutega ettevõtjad ning väikestel tegijatel on küllaltki raske.