Kas viskame kõik prügikasti? Vist küll.

Praeguse trendi järgi võiks ette kujutada tulevikku, kus hakatakse tootma kõiki asju biolagunevatena. Sel juhul saame kasutada tooteid nende garantii aja jooksul ja seejärel läheb toode põllumajandusse väetisena. Tehased saaksid lõpmatuseni toota, inimesed saaksid lõpmatuseni tarbida ja riik saaks jätkuvalt koguda maksusid ja põllumajandus õitseks. Asi oleks ilus ja aus.

Tegelikkuses see kõik juba toimib. Välja arvatud üks seik – tooteid ei saa kasutada väetisena. Toodete valmistamisel kasutatakse mittetaastuvat ja kaualagunevat materjali. Prügilad muudkui kasvavad. Taaskasutus muutub üha võimatumaks, kuigi sellest räägitakse rohkem kui kunagi varem. Tooteid valmistatakse sellisena, et neid ei oleks võimalik remontida, või kui on, siis see ei tasu ära. Luuakse reegleid, mis eemalt vaadates justkui oleks loodust säästva eesmärgiga, kuid lähedalt vaadates ei ole seda mitte.

Olen majandusliku haridusega ja usun turu reguleerivasse jõusse. Vaba turu olemasolu justkui viiks meid vääramatult olukorda, kus tarbijad saavad maksimaalselt kvaliteetse toote maksimaalselt odava hinnaga. Kuid kuhu turg viib tegelikkuses? Meie ja meie laste parema tuleviku suunas? Kahjuks mitte. Majandusmudelites on arvestatud ratsionaalsete inimeste ja kõigile osapooltele saadaoleva täieliku informatsiooniga.

Tegelikkuse mudelis selline olukord ei eksisteeri. Enamik tarbijad ei ole ratsionaalsed. Me oleme mõjutatavad. Me soovime tarbida üha rohkem, üha moodsamaid ja ilusamaid asju. Ja kui peagi tüdineme, soovime osta uut. Ja me saame endale seda lubada. Pealegi meil ei ole valikut. Kauakestvaid tooteid peaaegu enam ei valmistatagi või on nad väga kallid. Pealegi, kuidas teha vahet vastupidava ja mittevastupidava vahel enne nende kasutamist? 

Üksikasjalikku infot meie tarbimise kohta koguvad toodete müüjad ja valmistajad. Kuuldavasti on tehastes osakonnad, kus kalkuleeritakse, kui pikaks teha toodete eluiga ja hind. Millise mudeliga teenida maksimaalselt kasumit. Kui toote oodatav eluiga on liiga pikk, siis ostetaks vähem uusi tooteid. Ettevõtetel on väga hea informatsioon tarbija ja tema käitumise kohta reaalajas pluss suured mõjutus ehk reklaami eelarved. Nüüd arvutiajastul on kõike kerge välja arvutada. Ka seda, kui palju kliendid taluvad. Ja tundub, et taluvad hästi. Teisel osapoolel, tarbijal olev info ja mõjutusvõime tootjate ja müüjate üle ei tasakaalusta kuidagimoodi seda ebavõrdset olukorda. 

Meie Apuneksi kasutatud mööbli müügi üks peamisi argumente on see, et meile tuleb vastupidav profimööbel ettevõtetelt. Meie parimad kliendid ongi need, kes on tüdinenud lagunevast mööblist. Kes on seejärel tutvunud mööbli hindadega profipoes ja olles šokeeritud tulevad meile. Paljud inimesed ei tea, et profimööbli hinnad on väga kõrged. Tuntud ja kvaliteetse profimööbli tootjate töötool võib maksta 1000, isegi 2000 eurot ja korralik klienditool 200–300 või enam eurot tükk jne. Kusjuures, oletan, et kui maailm oleks kvaliteetseid asju täis, peaks ka profitoodete tootjad oma tooted ja hinnad üle vaatama, ega neil kuskil põhjendamatult kallist hinda ei ole.

Paljudel erialadel ei ole võimalik osta peagi lagunevat mööblit, vaid ollakse sunnitud ostma profimööblit. Ja kui teoreetilistes majandusmudelites peaks konkurents vähendama hinda, siis tundub, et ka siin pigem kahandatakse toote kvaliteeti.

Tavaliselt meie kauplusesse halva kvaliteediga tooted ei jõua, kuid vahel siiski. Näiteks mööbel, mis eemalt vaadates paistab ilus paksust puidust valmistatud. Tõstes mööblit tundub see kummaliselt kerge. Ja kui on vaja kokku monteerida või parandada, selgub, et mööbel on seest tühi. Mööbli sisse ei ole saepurugi pandud. Mööbel on puhas koor, mis ei ole eriti tugev ja mille sisse ei ole võimalik kruvi keerata. Või siis odav kodumööbel. Ma ei tunne termineid, kuid materjal on justkui lakitud papp. See on samuti mööbel, mida ei anna parandada. Või metalli moodi materjal, mis esmapilgul paistab tugev, kuid on kergesti väänduv või purunev. Või kodumasinad, mida ei olegi võimalik remontida. Näiteks kasutatakse detaile, mis ei olegi valmistatud eesmärgiga, et need kaua vastu peaksid ja mida ei saa vahetada. Kunagi tehti metallist tooted tugevad. Kuid aastatega on muutunud metall üha õhemaks. Nagu minu elukaaslane ütleb, et viimasel ajal kasutatakse kodumasinate valmistamisel n-ö metalli, mis värvitakse ühelt poolt, teiselt poolt ja seejärel võetakse metall vahelt ära.

Räägitakse, et kasutatud mööbel on moes. Aeg-ajalt aga satub meie poodi inimesi, kes tunnevad piinlikkust meie kaupluses käies. Kohates meie kaupluses oma tuttavaid, keda nad ei sooviks „sellises” poes näha. Neile lohutuseks võin öelda, et meie klientideks ei ole kindlasti vaesed ega rumalad. Pigem keskmisest edukamad inimesed, kes oskavad oma rahaga ümber käia ja arvutada, mis on neile ja nende ettevõttele kasulikum. Ehk teiste sõnaga ratsionaalsed inimesed. 

Aastaid tagasi anti uutele toodetele aastane garantiid. Suur osa selliseid tooteid töötab või töötaksid siiani. Vana toode on vahetatud välja, kuna lihtsalt soovitakse uut ja ilusat, mitte seetõttu, et see laguneks. Tänapäeval antakse garantiid kaks aastat. Ja sinnakanti nende kasutuse eluiga paljudel juhtudel jääbki.

Hirmuäratav on see, et ei ole jõudu, mis oleks huvitatud muutustest, kui ehk meie tulevased põlved, kuid neil ei ole veel sõnaõigust. Tehased saavad kasumit, riigid makse, tarbijad üha uusi ja odavaid tooteid.

See kõik on nagu lumepall, mis veereb mäest alla. Ei ole mõtet oodata, et kliendid või tootjad vastu oma hetkehuvisid hakkaksid massiliselt õigemini käituma, tootes kvaliteetsemalt ja ostes kallimalt. Muutuse saaksid esile kutsuda ainult valitsused. Küsimus ei ole ju selles, et kvaliteetseid asju oleks ülikallis või üliraske toota. Küsimus sellises majandusmudelis, kus kõik maksimeerivad oma hetkelist heaolu. Samas oleme kõik sellise olukorra ohvrid.