Riik solgib toitlustusturgu

Sageli põhjendavad ametikoolide juhid sellist nn õppe-cateringi teenust suurepärase võimalusena anda õppuritele juurde praktilisi teadmisi. Väga tore mõte. Tegelikult aga kasutatakse õpilasi lihtsalt tasuta tööjõuna. Kui asi peaks tõesti olema õpilastele hea praktika andmises, võiks kool näha veidi vaeva ning selekteerida välja, millised on õpilastele teadmisi juurde andvad praktikakohad ja millised mitte. Kahjuks ei oska või ei viitsi mitte just kõik kutseõppeasutused sellega tegeleda.

Ettevõtluses kehtib võrdse kohtlemise printsiip. See tähendab, et igale ettevõttele püütakse läbi ühtse maksustamissüsteemi ja eeldatavasti kõigile võrdsena toimiva seadusandluse tagada võrdväärsed tingimused äri edendamiseks. Igas sektoris on seega välja kujunenud mingisse kindlasse vahemikku jäävad töötasumäärad. Ettevõtete müüdavatele teenustele või toodetele on välja kujunenud hinnatase, mida sageli nimetatakse turuhinnaks.

Ei ole võimalik rääkida võrdsest kohtlemisest ning seda reguleerivatest seadustest, kui riigiasutused pakuvad oma toodete või teenustega erasektorile konkurentsi. Ükskõik mis valdkonnas. Tekkinud olukorra teeb karjuvalt ebaõiglaseks ja ebavõrdseks tõsiasi, et riigi rahastada oleva asutuse toote müügihind on erasektori poolt pakutavast müügihinnast tunduvalt soodsam. Selle tingib asjaolu, et eraettevõte peab maksma ise kõik oma tööjõukulud, kommunaalkulud ning muud tegevuseks vajalikud kulud. Kui aga näiteks mõni ametikool (või siis lihtsalt mõni riigiasutuse alla kuuluv ettevõte) pakub müüa mõnd teenust või toodet, siis katab nendega seotud personali- ja tegevuskulud osaliselt riik.

Nõnda polekski midagi imestada, kui riigiasutused või siis nende alla loodud riigiettevõtted hakkaksid aktiivselt osa võtma hangetest, kus võitjaks on soodsaima hinna pakkuja. Tegelikkuses seda mõnevõrra juba ka tehakse. See oleks riigi jõupositsioonilt vaadates suurepärane võimalus seada teatud erasektori osad materiaalselt väljapääsmatusse olukorda, mille tagajärjel oleks hea neid omakorda riigistada. Tõsi, päris nii vist õnneks siiski ei lähe, kuid vähemasti toitlustusturg on kahjuks juba solgitud.

Aina rohkem kõneldakse meil ettevõtluse tähtsusest ühiskonnas. Riiklikul tasandil tehakse ettevõtlust arendavaid programme, suunatakse hulgaliselt raha ettevõtluse edendamisesse jne. Seega ühelt poolt riik annab, teiselt poolt aga võtab. Jutt ei ole siin mitte võtmisest maksude näol, vaid võtmisest läbi teadlikult tekitatud ebaõiglase konkurentsieelise. Just nii solgibki riik turgu, pakkudes ise toodet või teenust tunduvalt väiksemate tegevuskuludega, kui seda suudab teha eraettevõte.